Euroala võlakriisi lahendamisel on suureks teemaks saanud ühiste stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt.  Selleks on Euroopa Komisjon välja andnud ka rohelise raamatu , mis käsitleb nende kasutuselevõtu teostatavust.  Stabiilsusvõlakirjade põhimõte seisneb nende ühises emiteerimises euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt. Ühine emiteerimine tähendab riigivõlakirjade emissioonide koondumist ning sellega seotud tuluvoogude ja võlahalduskulude jagamist liikmesriikide vahel.  Ühiselt väljaantavates ja ühiselt garanteeritavates instrumentides näevad suurimad optimistid jõulist vahendit riikide likviidsusprobleemide lahendamisel. Kindlasti oleksid stabiilsusvõlakirjade puhul emissioonimahud hoopis suuremast suurusjärgust ja sellest tulenevalt võiksid alaneda ka intressid keskmisele, ehk praeguses olukorras näiteks Prantsusmaa intresside tasemele. Põhiline efekt tulekski sellest, et kõrget intressi maksvad liikmesriigid hakkaksid kasu saama madalat intressi maksvate liikmesriikide krediidivõimekusest. Euroala peaks muutuma finantssüsteemi tulevastele mõjudele vastupanuvõimelisemaks ja seega tugevneks finantsstabiilsus ja väheneksid avaliku sektori rahastamiskulud.

Põhilise ohuna nähakse moraalset ohtu, mis tuleneb sellest, et üksikute liikmesriikide eelarvedistsipliini puudumisest tingitud krediidiriski peavad jagama kõik osalised

. Eelarvedistsipliini stiimulite nõrgenemise oht on reaalne, mistõttu oleks vaja seada stabiilsusvõlakirjade rakendamisel arvukalt eeltingimusi ja  tugevdada majandusjuhtimise raamistikku.

Stabiilsusvõlakirjade rakendamisel on välja pakutud erinevaid variante, alates osalisest emissioonist koos lahusgarantiidega kuni täieliku emissioonini koos ühisgarantiiga.  Kõrge reitinguga riikide huvitatuse tõstmiseks on välja pakutud rahastamiskasu ümberjagamine madalama reitinguga liikmesriikidelt kõrgema reitinguga liikmesriikidele.

On pakutud ka sellist lahendust, et kehtestada ühiselt emiteeritavate võlakirjade piirmäär 60% , ehk luua kvaliteetvõlakirjade, mis on eriti likviidsed ja turvalised ning madalama kvaliteediga võlakirjade turg.  Siin tekib aga kohe küsimus, et alla 60% võlakoormaga riike on vähe ja neil on ka iseseisvalt võimalus finantsturgudelt soodsalt laenu saada.

Pakutakse ka lahendust kus liikmesriigi võlad, mis ületavad piirmäära 60% SKP suhtes koondatakse eraldi fondi  ja kindlaksmääratud kava alusel osalevad liikmesriigid lunastavad need kokkulepitud aja jooksul. Siin jääb lahtiseks selle fondi riskide ja tagatistega seotud küsimused.

Riigikogu Euroopa Liidu Asjade Komisjon oli õigustatult kriitiline eurovõlakirjade loomise suhtes. Ühise võla tagamine ei ole mõeldav selliselt, et kõik annavad laenu ja vaid osad kulutavad.

Tegelikult on ka seni loodud Euroala stabiilsusmehhanismi puhul sisuliselt tegemist ühiste võlakohustustega. EFSF laenab raha oma võlakirjaemissioonidega finantsturgudelt ja annab need vahendid edasi abivajavatele liikmesriikidele. Aga see tegevus toimub kokkulepitud programmide raames, millega abisaavatele riikidele seatakse ranged tingimused ja nende täitmise tähtajad. Ka on EFSF´i garantiide üldsumma fikseeritud ja need tingimused peavad kinnitama liikmesriikide parlamendid.

Põhiküsimus ühiste stabiilsusvõlakirjade käsitlemisel on paraku see, et just eurotsooniga liitumine andis liikmesriikidele pika aja jooksul võimaluse saada soodsalt laenu finantsturgudelt. Enne ülemaailmse finantskriisi puhkemist käsitlesid finantsturud euroala ühtse tervikuna ja ei tähtsustanud liikmesriikide eelarvete ja riigi rahanduse seisu. Kriis aga äratas investorid sellest hoiakust ja turud hakkasid väga täpselt hindama riikide olukorda eraldi, tegelikult reeglina üle reageerides. Mitmetele suure võlakoorma ja defitsiidiga ning madala konkurentsivõimega euroala riikide suhtes tõusid võlakirjaintressid talumatult ja pikemaajaliselt jätkusuutmatult kõrgele tasemele. Kohati muutus üldse võimatuks iseseisvalt finantsturgudelt laenu saada.

Ja siit peamine- just finantsturud sundisid liikmesriike ja kogu euroala tegutsema – viima ellu eelarvekärpeid ja struktuurimuudatusi majanduses ning avama siseturgu konkurentsile. Suuresti just finantsurgude survel vahetusid valitsused Portugalis ja Itaalias. Vaevalt et ilma turgude surveta oleks tehtud kiireid otsuseid riigi rahanduse seisu ja majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Ühiste stabiilsusvõlakirjade rakendamisel aga need motivaatorid taanduvad ja laenu hakkavad ikkagi saama ka need, kellel muidu laenuturule asja ei ole.

Euroopa Liidu Asjade Komisjoni mure selle küsimuse arutamisel oli igati põhjendatud.  Stabiilsusvõlakirjade negatiivsete mõjude piiramiseks tuleb täita arvukalt majanduslikke, õiguslikke ja tehnilisi eeltingimusi. Selle osas on aga euroalal ja Euroopa Liidul tervikuna veel pikk tee käia.

Eurotsooni täisliikmelisus annab pikemaajalise majanduspoliitilise julgeoleku ja loob eeldused majanduse arenguks stabiilsemas raamistikus. Samas üheaastane periood on liiga lühike selleks, et anda hinnang konkreetselt mõõdetavatele mõjudele.

Eesti on viimasest majanduslangusest kiiresti väljunud, meie majanduskasv oli nii eelmisel aastal kui prognoositavalt ka tänavu üks kiiremaid Euroopa Liidus.

Lõppenud aastal Eestis toimunud kiire tööhõive kasv ja tööpuuduse alanemine, samuti ekspordi kasv ja majanduse tuntav elavnemine hoolimata maailmamajanduse pingetest on paljuski mõjutatud ka euroga liitumisest. Maailmamajanduse jätkuva määramatuse olukorras on devalveerimisriski kadumine ja üldine usaldusväärsuse kasv väikeriigile suureks eeliseks.

Eelmisel aastal ilmnenud hinnatõususurved on peamiselt põhjustatud välismajandusest, neid hinnatõuse, sealhulgas globaalset toorainehindade kallinemist ei saa seostada euro kasutuselevõtuga. Meie probleemiks on turu väiksus ja turutõrked. Euro ei saa päevapealt lahendada kõiki meie probleeme.

Euroala probleemid on aga edaspidi meie ühised probleemid ja me osaleme nende lahendamises täieõigusliku liikmena. Eurotsooni põhieesmärk on hinnastabiilsuse tagamine, aga juba tänavu võis märgata terves eurotsoonis prognoositust kiiremat hinnakasvu. Euroopa Keskpanga ajutise iseloomuga riigivõlakirjade ostuprogrammide mõju on keskpank seni tasandanud vastupidiste tehingutega.

Kui me hindame euro mõju pikemas perspektiivis, siis just eelkõige hinnastabiilsuse tagamine, mitte riigieelarvete päästmine rahapoliitiliste vahenditega, saab olema küsimuseks mida tasub tähelepanu all hoida. Sellest kuidas keskpank suudab lähiaastatel hoida hinnastabiilsuse eesmärgile vastavat madalat inflatsioonitaset, sõltub suuresti euro mõju ka meile lähitulevikus.

Euro käegakatsutavate eeliste hulka võib loomulikult lisada seda, et igaüks kes on reisinud, on saanud seda teha vähemalt eurotsooni riikidesse mugavamalt ja väiksemate kuludega rahavahetuse ärajäämise tõttu. Ka välisturistidel on Eestisse lihtsam tulla ja siin kaupu ja teenuseid tarbida, turistide arv on olnud lõppeval aastal tõusuteel, peale euro on muidugi põhjuseks ka paranenud lennuühendused ja tihedad laevasõidugraafikud Soome ja Rootsi vahel ning eelmise aasta Tallinna kultuuripealinna üritused.

Plusspoolel on kindlasti ka euro soodne mõju laenuintressidele, samuti see, et laenu saab võtta samas valuutas, milles on sissetulekud.

Valdav enamus eksperte on selgelt üksmeelel selles, et euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides, probleemi mittetunnistamine ja lahendamata jätmine viib suure tõenäosusega ülemaailmse majanduslanguseni, koos sellega kaasneva tööpuuduse ja poliitilise ebastabiilsusega.

Euroopa võlakriisi põhjusi võib üles loetleda arvukalt – see on konkurentsivõime kriis, panganduse, usaldusväärsuse kriis ning poliitiline kriis, aga peamine algpõhjus on ikkagi enamiku euroopa riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika ja pikemas perspektiivis teostumatu soov ehitada heaoluühiskond üles laenude abil. Laen tuleb aga tagasi maksta koos kuluka intressiga.  Need riigid on juba ette ära kulutanud nii järgmise aasta eelarve ja mõned riigid ka ülejärgmiste aastate eelarved. Kokkulepitud reeglitest pole kinni peetud.

Eesti on ellu viinud teistsugust, ratsionaalset, ka tuleviku väljavaateid arvestavat eelarvepoliitikat. Praegu peame osalema olukorra lahendamises, mille tekkimises me ise kuidagi süüdi ei ole.

Euroopa Liidu otsusetegijaid on süüdistatud selles, et senised otsused pole olnud piisavalt kiired või vajalikult mõjusad. Eelmisel nädalal reede hommikul lõppenud Euroopa Ülemkogu otsused tulid varasematega võrreldes sedavõrd mõjusamad, et on juba suutnud mõju avaldada finantsturgudele. Tõsi, see mõju pole esimestel päevadel olnud just ülemäära suur, aga positiivne mõju kasvõi sellel nädalal toimunud võlakirjade müükide tulemustele on täiesti olemas. Väga tähtis on see kuidas Ülemkogu otsuseid hakatakse reaalselt ellu viima. Mitmed regulatsioonid vajavad veel lõplikku väljatöötamist.

Eesti on väga selgelt avaldanud valmisolekut otsustusprotsessis osaleda ja meie panus on kindlasti väärtuslik. Lihtne on kõike kritiseerida ja taanduda end kõrvaltvaataja rolli, aga siinkohal tahaksin küll kõiki Riigikogus esindatud erakondi kutsuda üles osalema kriisile lahenduste leidmisel.

Kui Euroopa Liidu liidrid otsustasid varasemast jõulisemalt sekkuda rahanduspoliitika kujundamisse ja muutma rangemaks seni kokkulepitust kinnipidamise jälgimist, siis ilmselgelt ollakse õigel teel.  Riikide laenukoormus kasvab seni kuni eelarved on defitsiidis, ka SKP suhtes 3%-i suurust defitsiiti tuleb mingi allika arvelt finantseerida ja kui reservid puuduvad siis saab olla allikaks vaid laen. Seega riikide laenukoormus saab hakata kahanema vaid eelarvetasakaalu olukorras ja selle põhimõtte sätestamine riikide kokkuleppes on olukorra lahendamiseks ja edasiminekuks hädavajalik. Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, milline on suutnud hoida eelarve tasakaalus või ühekordsete põhjuste esinemisel lubatud ulatuses defitsiidis, nii nagu oleme kavandanud järgmise aasta eelarvet.  Viimaste Ülemkogu otsuste valguses aga peame ka meie olema veelgi konservatiivsemad. Liikmesriikide eelarved peavad edaspidi olema tasakaalus või ülejäägis ja see põhimõte loetakse täidetuks kui iga-aastane struktuurne eelarvepuudujääk ei ületa 0,5% nominaalsest SKPst.

See nõue lisatakse ka liikmesriikide õigussüsteemi ja see hakkab sisaldama ka parandusmehhanismi, mis käivitatakse nõudest kõrvalekaldumise korral automaatselt.

Luuakse ka mehhanism, mille abil liikmesriigid annavad eelnevalt aru oma riiklike võlakohustuste emiteerimise plaanidest.

Septembris arutas Riigikogu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimust. Sellesse protsessi panustanud erakonnad mõistsid, et paremat lahendust kui stabiilsusmehhanismi käivitamine kellelgi pakkuda ei olnud. Viimased Ülemkogu otsused ja riikidevaheline kokkulepe tugevdab stabiilsusfondi ja kavandab selle asendamise alalise stabiilsusmehhanismiga (ESM) varem kui varem planeeritud. Ka otsustusprotsess fondis muutub paindlikumaks ja kiiremini rakendatavaks. Planeeritud on ka finantsressursside tugevdamist ja perspektiivis võib eeldada sissemakseid rahvusvaheliselt üldsuselt ka väljastpoolt Euroopa Liitu.

Stabiilsusmehhanismi tugevdamiseks rakendatakse ka novembri lõpus EL rahandusministrite poolt kokku lepitud meetmed, milleks on riigivõlakirjade osaline garanteerimine ja kaasinvesteerimisfondide loomine.

Kõik need kokkulepped peaksid olemuslikult ja õigusliku loogika kohaselt olema aluslepingu muudatused, aga paraku poliitiline reaalsus on selline, et saavutati vaid  liikmesriikide kokkulepe. Edasiminek on see kindlasti ja seda ei saanutki loota, et pika aja jooksul väljakujunenud võlakriisi saaks lahendada kiiresti ja efektiivselt.  Ilmselgelt on need tuntavad ja tänasest päevast kaugemale ulatuvad sammud kriisi lahendamisel ja pikk tee on veel käia. Ilmselgelt on ka meie erakondadel, kes Riigikogus selles protsessis osalevad, veel palju tööd teha, et kriis lahendada.  Ka edaspidi on määrav roll Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil ja selle komisjoni vastutus on suur.  Komisjonil peab olema võimekust sekkuda juhul kui valitsuse ettepanekud ei ole sellised nagu Riigikogu enamuse arusaamine.

Kriisi lahendamisel seisab suur töö veel ees.

Järgmise aasta riigieelarvele tegi opositsioon tavapäraselt arvukalt parandusettepanekuid.  Nii nagu võiski eeldada  soovitakse lisada riigi  defitsiidis eelarvekavale sadade miljonite eurode kaupa täiendavaid kulusid.

Ainuüksi Keskfraktsioon soovib suurendada eraldisi omavalitsustele hariduskuludeks, täiendavaid kümneid miljoneid eurosid koolitoidule ning nende laiendamist gümnaasiumidele,  päästekuludeks,  sotsiaaltoetusteks, ujumise algõppe programmideks ja paljudeks muudeks tegevusteks kogumahus üle 200 miljoni euro.  Kahtlemata  on vaja nendesse valdkondadesse juurde lisaraha, paraku tänase teadmise juures näitab prognoos, et ka ilma nendeta on lähiaastatel riigi rahavoog negatiivne, ehk ka juba  olemasolevate kulutuste ja teadaolevate kohustuste katteks kulub raha rohkem kui tuludena laekub.

Sellel korral on Keskfraktsioon eranditult kõigi muudatusettepanekute katteallikaks märkinud astmelise tulumaksu. Soovitakse ka käibemaksu alandamist kaugküttele ja jällegi oleks 18 miljoni suuruse eelarveaugu katteks sobiv astmeline tulumaks. Enesestmõistetavalt tekitas Rahanduskomisjonis huvi, et mis imeline rahaallikas see astmeline tulumaks on.

Keskerakond on sellel sügisel Riigikogu menetlusse andnud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille põhisisu seisneb selles, et tuludele alates 1331  kuus, mahaarvamisi arvestamata,  rakendub 33%-ne tulumaksumäär.  Maksumuudatus, mis eelnõu seletuskirja kohaselt puudutab vaid 9% maksumaksjatest, peaks eelarvesse tooma 180 miljonit eurot maksutulu, ehk vanas vääringus üle 2,8 miljardi krooni. Selline ongi meie riigi seni kasutamata rahaallikas, täpsemad arvestused eelnõu seletuskirjas puuduvad.

Kuivõrd  eelnõus esitatud maksutulu tundus vähemalt käesoleva artikli autorile mastaapse avalikkuse eksitamisena, palusin rahandusministeeriumil hinnata selle eelnõu mõjusid tulumaksulaekumistele.

Eeldusel, et keskmine palk kasvab järgmisel aastal 8,3%  ja 33% maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv kasvab neljandiku võrra, laekuks täiendavalt tulumaksu 83 miljonit eurot. Eeldusel, et keskmine palk kasvab,  aga kõrgema maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv jääb samaks, oleks täiendav laekumine 78 miljonit eurot. Arvestustes kasutati viimaseid tuludeklaratsioonide koondandmeid ja olemasolevaid majandusprognoose. Ehk kokkuvõttes vaid veidi üle kolmandiku sellest, mis on märgitud keskerakonna fraktsiooni poolt esitatud eelarve parandusettepanekutes.  Kuna eelpooltoodust tulenevalt kahel kolmandikul Keskfraktsiooni parandusettepanekutest katteallikas puudub, siis tõsiselt ja konstruktiivselt ei ole võimalik neid parandusettepanekuid arutada.

Käesoleva artikli autori arvamus on aga selline, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et astmelise tulumaksu rakendamisel hakatakse rohkem oma tulusid optimeerima. Suuremat maksustatavat tulu näidatakse kas ettevõtlustulu või kapitalituluna, mitte palgatuluna. Samuti tuleb arvestada maksusüsteemi peapealepööramise mõju investeerimiskeskkonnale ja majanduskasvule. Heal juhul saab riik astmelisest tulumaksust täiendavat maksutulu ehk paarkümmend miljonit eurot aastas.

Juhul kui astmelist tulumaksu praktikas rakendada samasugusel maksuõigusliku kirjaoskamatuse tasemel nagu Tallinna müügimaksu, võib juhtuda, et riigil tuleb kogu sellele toredusele veel pealegi maksta. Tulumaksu astmed on meelevaldselt istutatud kehtivasse seadusesse, kusjuures need absoluutselt ei haaku seaduse muude sätete ja kehtiva proportsionaalse tulumaksu loogikaga.

Tegelikult ongi riigi rahanduse tervisele kõige ohtlikum selline kombinatsioon, kus kõigepealt hästi töötav maksusüsteem pööratakse segi ning samal ajal võetakse  eelarvesse pikaajalisi jooksvaid kulukohustusi. Sellele järgneb kulutuste finantseerimine finantsurgudelt kõrge intressiga saadud laenurahaga ning lõppvaatus kujuneb tänase Euroopa näitel üsna traagiliseks.

Ilmselgelt on käesoleval ajal Euroopa ja kogu maailma majanduse kõige aktuaalsem küsimus euroala võlakriisi peatamine.  Raskustesse sattunud riikide senised pingutused ei ole seni  paraku  finantsturgudel lahendust kaasa toonud ja  vale eelarvepoliitikat ajanud ning  üle jõu elanud riigid ise sellest olukorrast välja ei tule. Olukorras, kus kriis on võtmas ühe ulatuslikumaid mõõtmeid, on lahendused paraku kõigile ebamugavad ja sõltuvalt lõplikust lahendusest rohkem või vähem kulukad. Eriti keeruline on seda siseriiklikult selgitada nendel riikidel, millised on ise ellu viinud konservatiivset eelarvepoliitikat ja vältinud võlakoorma tekkimist.

Olukord finantsturgudel nõuab Euroopa poliitikutelt kiiret otsustamist, riikide ülejõukäivast eelarvepoliitikast alguse saanud kriis ohustab järjest enam pangandust ja kokkuvõttes majandust tervikuna.  Eesti osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on tänaseks läbinud Riigikogu otsustusprotsessi ning otsust toetanud erakonnad andsid selgelt aru sellest, et euroala päästes kindlustame ka iseenda tulevikku.  Stabiilsusmehhanismist seni abi saanud Portugal ja Iirimaa on tänu laenuprogrammidele saanud võimaluse oma majanduse ja riigi rahanduse ümberkorraldamiseks. Stabiilsusmehhanismi abil on võidetud aega, mida finantsturud neile võimaldanud ei oleks ja need riigid on seda aega ka tulemuslikult ära kasutanud  ning olukorda tuntavalt parandanud.  Tänase teadmise juures võib nende riikide poolsete fondile tehtavate tagasimaksete katkemise ja garantiide realiseerumise tõenäosust lugeda minimaalseks.

Riigikogu otsusega oleme kinnitanud oma valmidust anda välja garantiisid 1,995 miljardi euro ulatuses.  Meie edasine töö tähendab osalemist fondi poolt väljatöötatavate laenuprogrammide, võlakirjade ostuprogrammide ja pankade rekapitaliseerimise programmide ettevalmistamises ja kinnitamises. Kõige lõpuks tuleb eraldi kinnitada konkreetsed garantiid, millega tagatakse konkreetse programmi rahastamine stabiilsusmehhanismi poolt.  Kuigi meie osalus on vaid 0,26 % fondi aktsiakapitalist, siis nendes küsimustes tehtavad otsused nõuavad kõigi liikmesriikide ühehäälset heakskiitu.

Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimus oli Riigikogule kindlasti erakordselt suure kaalu ja vastutusega   otsus.  Hoolimata ajalisest survest töötasid Riigikogu vastutavad komisjonid ja otsuse valmimisele kaasa aidanud fraktsioonid küsimusega suure põhjalikkuse ja pühendumisega.  Võrreldes valitsuse esitatud otsuse eelnõuga sätestati Riigikogu otsuses täpsemalt garantiide kehtivus ning läbi Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse muudatuste täpsustati Euroopa Liidu Asjade Komisjoni pädevust. Riigikogu otsuses sätestati ka põhimõte , mille järgi kõik järgmised uued fondist abisaavate riikide programmid kinnitatakse Riigikogu täiskogu poolt.  Muudeti ka riigieelarve seadust riigigarantiide andmist reguleerivate sätete osas.

Otsuse eelnõu arutelud Riigikogu suures saalis kestsid hiliste õhtutundideni.  Sellesse töösse panustanud erakonnad mõistsid selgelt, et ilma meie otsusteta takerdunuks need jõupingutused, mida euroala võlakriisi lahendamiseks seni on tehtud.

Nii mõnegi euroala riigi rahanduslik seis võib osutuda ettearvamatuks juhul kui lähiaastatel ei suudeta peatada laenukoormuse kasvamist. Juba olemasolevate laenude teenindamine on mitme riigi jaoks jõudnud taluvusepiirini. Seni kuni eelarved on defitsiidis, jätkub laenukoormuse kasv, sest defitsiiti saab katta kas varem kogutud reservide arvel või uute laenude abiga.

Euroopa Liidu reeglitega lubatud defitsiidi ja võlakoormuse piiridesse mahub käesoleval ajal vaid neli riiki – Soome, Rootsi, Luksemburg ja Eesti. Meie laenukoormus on suurusjärgu võrra väiksem kui euroalas keskmiselt. Tänu reservidele ei kasvanud see ka globaalse majanduskriisi tingimustes. Võrdluseks: näiteks Soome võlakoormus oli 2010. aastal 48% ja kasvab 52%ni SKP suhtes aastaks 2012. Soome riigil kulus laenuintresside tasumiseks eelmisel aastal 1,1%, Eestil 0,2% SKPst.

Kreeka jaoks lahendust ei paista

Rahvusvahelisest finantsabist sõltuvas Kreekas on eesmärgiks seatud  jõuda praeguselt  8-protsendiselt eelarvedefitsiidi tasemelt 2–3% tasemeni SKP suhtes aastaks 2014. Laenuintresside tasumiseks kulus Kreekal eelmisel aastal 5,6% SKPst ja selle numbri alanemist ei ole lähiaastatel ette näha. Piltlikustades tähendab see, et igal aastal tuleb maksta finantsasutustele ainuüksi varem võetud laenude teenindamise kulude katteks rohkem kui kaks kaitse-eelarvet (NATO liikmesriikides 2% SKPst).

Eesmärgiks seatud 2-3% defitsiidi tasemele jõudmine eeldab Kreekalt intressimakseid arvestamata üle 3% suurust eelarve ülejääki. Tõmmates siinkohal paralleeli meie rahandusega, võib küsida, kas näiteks meie suudame aastaks 2014 saavutada 3% suuruse ülejäägi olukorras kus suure võlakoormaga riikidega võrreldes on meie intressikulu väheoluline? Tasub rõhutada, et meie majanduskasv on üks euroala kiiremaid, Kreeka majandus on aga jätkuvalt languses. Plusspoolele loodetakse jõuda järgmisel aastal ja edasine kasv on praeguste prognooside valguses aeglane. Kreeka intressikoormus aga jätkab kasvamist ja jõuab aastaks 2015 tasemeni üle 9% SKP suhtes. See tähendab, et ainuüksi varem võetud ja ärakasutatud laenude ning nende refinantseerimiseks võetud uute laenude intresside tasumiseks tuleb aastas tasuda peaaegu neljandik kõigist maksutuludest.

Kas kujutame ette olukorda, et näiteks riigi iga-aastane aktsiisimaksutulu tuleb anda finantsasutustele kunagi eelarvedefitsiidi katteks kulutatud laenude intressimakseteks? Sealjuures veel pidevalt muretsedes selle pärast, kas homme on võimalik finantsturgudelt mõistlikel tingimustel saada uut laenu olemasolevate võlgade põhiosa tagasimaksmiseks?

Tänase teadmise juures tundub väheusutavana, et Kreeka suudab lähiaastatel saavutada sellise eelarveülejäägi, et intressimaksetega arvestades jõuda eelarvetasakaaluni. Selle eesmärgi saavutamine eeldab tohutus koguses varade müüki ja privatiseerimist ning lisaks juba tehtud kokkuhoiumeetmetele üha uusi kärpeid ja lähiaastatel majanduskasvu taastumist.

Itaalia on ohus, Saksamaa mures

Itaalia riigivõla summa on üle viie korra suurem kui Kreekal. Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse ollakse selle numbriga Euroopa Liidus Kreeka järel teisel kohal. Itaalia rahandusminister on lubanud eelarve aastaks 2014 tasakaalu viia, mis ka Itaalia puhul nõuab intressikulu arvestamata suurt eelarveülejääki. Itaalia intressimaksed suhtes SKPsse on olnud viimastel aastatel vahemikus 4–5% ja seda olukorras, kus intressimäärad seni on olnud veel mõistlikul tasemel. Eelmisel aastal maksis Itaalia intressimakseid raskesti ettekujutatava summa – 68 miljardit eurot. Seda on rohkem kui 11 Eesti tänavust eelarvet. Ei ole raske arvata, et iga turbulents finantsturgudel, mis veidigi tõstab intressimäärasid, tähendab Itaaliale arvestatavat lisakulu.  Risk, et intressimäärad kerkivad kõrgemale seniselt suhteliselt madalalt tasemelt, on kõigi suure võlakoormaga riikide, sealhulgas ka Saksamaa mure.

Stabiilsusmehhanismis osalemine kärbib Eesti reserve

Tuleme tagasi Eesti riigi rahanduse juurde. Eelarvestrateegia seab eesmärgiks jõuda nominaalselt valitsussektori eelarvega plusspoolele aastaks 2013. Tänaste prognooside valguses jätkavad keskvalitsuse reservid kahanemist kuni aastani 2015. Seda tasakaalustab küll sotsiaalkindlustusreservide kasv, aga tänase teadmise juures saame majanduslanguse ajal kasutusele võetud reservide taastamisele asuda alles kolme-nelja aasta pärast, arvestades asjaoluga, et ka Euroopa Stabiilsusmehhanismis osalemine lükkab edasi reservide taastamise väljavaadet. Vaadates viimaseid arenguid, on ilmselge, et laenamine finantsturgudelt hetkeprobleemide lahendamiseks ja hetkeheaolu saavutamiseks on riigile pikemas perspektiivis ohtlik. Kuigi täna on meie majanduskasv üks Euroopa Liidu kiiremaid ning isegi kui see jätkub ka lähiaastatel, tuleb valmis olla uuteks langusteks. Majanduskasvu aastaid saab kasutada reservide kogumiseks ja riigi rahanduspoliitikas peaksid meil olema konkreetsemad eesmärgid. Arvan, et täna teadaolevate positiivsete prognooside realiseerudes ja majanduskasvu jätkudes lähiaastatel oleks täiesti jõukohane seada eesmärgiks saavutada aastaks 2013 ülejääk 1,5% SKPst ja 2014. aastaks juba 3% suurune eelarveülejääk. Euroala võlakriisi viimased arengud peaksid ettevaatlikumaks tegema ka korras rahandusega riike ja sundima eelarvepoliitikat vastavalt muutunud olukorrale korrigeerima. Seda on vaja selleks, et riigi rahanduse käekäik tulevikus ei osutuks sõltuvaks finantsturgude suvast.

http://pluss.postimees.ee/504874/aivar-soerd-volad-ohustavad-vabadust/

Maailma kolm suurimat reitinguagentuuri on väga suure kogemusega ning nende objektiivsuses kahtlemise korral saab pöörduda väiksemate tegijate poole, leidis rahanduskomisjoni liige ja endine rahandusminister Aivar Sõerd.

– Maailmas domineerib praegu kolm suurt Ühendriikide päritolu reitinguagentuuri (Fitch, Moody’s ja S & P). Kas nende tasakaalustamiseks oleks vaja luua ELi või euroala reitinguagentuur?
Alles hiljuti süüdistati neid agentuure selles, et nad on olnud liiga leebed ja pole globaalse kriisi tulekut õigesti hinnanud. Nüüd on vastupidi, nüüd süüdistatakse neid liigses ranguses.
Reitinguagentuurid on praegu euroala probleemriikide puhul pisut rangemad. Kreeka riske võib-olla omal ajal ei hinnatud piisavalt rangelt või konservatiivselt. Nüüd on mindud pisut teise suunda ja võetud rangem toon.
Need kolm suuremat tegijat on globaalsed tegijad, nad hindavad riike üle maailma. Agentuur, mis hakkab hindama ainult ELi või euroala piires riike, jääb ikkagi liiga kitsaks. Kerkib objektiivsuse küsimus. Samuti ka poliitilise mõjutatavuse kahtlus.

– Seega ilmneks uue agentuuri ümber usaldusväärsuse küsimus?
Jah. Vaadates kolme suuremat agentuuri, siis need on väga pikka aega tegutsenud. S & P alguseks loetakse 1860.aastat.
Muidugi võib tekkida kolme suurima tegija puhul konkurentsiküsimus, et kas nad kannavad õiglase konkuretnsi välja, kuid samas on ka väiksemaid tegijaid näiteks Kanadas ja Hiinas. Kui on küsimus objektiivsuses, siis võib võtta teistelt vähem tuntud agentuuridelt alati hinnanguid juurde.

– Seega poleks mõtet hakata looma Euroopa reitinguagentuuri?
See on väga küsitav. Lõppkokkuvõttes ei sõltu euroala kriisi lahendus reitinguagentuuridest, vaid riikidest endist. Kui vaadata, milliste võlakoormustega mõned riigid on, siis ei saa positiivset sõnumit kuskilt välja lugeda.

– Kas reitinguagentuure saaks panna kuidagi vastutama oma hinnangute täpsuse eest?
Nende hinnangute objektiivsusest sõltub nende usaldusväärsus. Usaldusväärsuse kaotus ongi kõige karmim sanktsioon. Mida siin veel välja mõelda?
Samuti saab alati ju näiteks küsida, et miks kahte sarnases olukorras riiki hinnati erinevalt.

Avaldatud Eesti Päevaleht Online 07.07.2011

Senisel kütuse erimärgistamise süsteemil on palju puudusi, otsetoetuste rakendamine täidaks aga põllumeeste ammuse soovi.

Riigikogu kinnitas eelmisel nädalal seadusena vedelkütuse erimärgistamist reformiva eelnõu. Opositsioon eelnõule parandusettepanekuid ei esitanud.

Tegemist on esimese etapiga erimärgistatud kütuse maksuerisuste reformimisel. Sellega lõpetatakse erimärgistaud kütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kasvandus- metsandus- ja ehitustöödel.

Teine etapp näeb ette toetusskeemide või otsetoetuste rakendamise reisijate ja kaupade raudteeveole, laevaliiklusele, soojuse ja elektrienergia tootmisele ning põllumajandusele. Põllumehed on teadaolevalt juba aastaid soovinud erimärgistatud kütuse asemele otsetoetuste rakendamist. Vähemalt nii on väitnud Tartumaa Põllumeeste Liidu esindaja. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil on ülevaade haritavatest põllupindadest 0,1 hektari täpsusega ja täiendava toetusskeemi loomine ei ole kindlasti tehniliselt ülemäära keeruline. Lõpeks ära must äritsemine ja diiselküttest värvi „väljapesemine“. Pealegi saavad säästu ka bensiinimüüjad, kes praegu peavad hoidma eraldi mahuteid ja pidama eraldi arvestust erimärgistatud kütuse kohta.

Põllumeeste mure on, et toetusskeem oleks kindlasti olemas enne seaduse jõustumist. Tootjate soov on ka, et otsetoetused oleks seotud toodanguga, kuivõrd kütusekulu on erinev sõltuvalt sellest kas toimub lihtsalt kõlvikult heina niitmine või kasvatatakse põllukultuure. Otsetoetuste sidumine toodanguga motiveeriks ka tootma odavamalt.

Senise erimärgistamise süsteemi suurimaks puuduseks ongi riigipoolt antava soodustuse kehv eesmärgistamine ja kasutegur, sellel puudub kokkuhoiu motivatsioon.  Riigi poolt antava soodustuse maht ei peaks sõltuma põletatud fossiilse kütuse hulgast.

Ka on senise süsteemi administreerimine väheefektiive ja kulukas, eeldab kütuseproovide võtmist maanteel, arvukate laborianalüüside läbiviimist ja kütusemüüjate igakuiste aruannete kontrolli.
Viimasel talvel tekitas arusaamatust riigi keeld lubada põllumajandusliku erimärgistatud diisliga varustatud masinaid maanteedele lumekoristustöödele.

Paraku ei saa mööda vaadata mõjudest, mida riigipoolsete soodustuste kaotamine ja piiramine tähendab nendele valdkondadele kus riigipoolne toetus kaob. Metsa- ja mäetööstusele, ehitusmaterjalide tootjatele ning ehitusettevõtetele tähendab kütuse kallinemine omahinna ühe komponendi kallinemist. Alles hiljuti tõusis ettevõtjatele elektrihind seoses osalisele vabaturule minekuga. Ettevõtjaid teeb murelikuks ka konkurentsiolukord võrreldes nende riikide tootjatega, kus riik jätkuvalt lubab erimärgistatud kütuse kasutamist. Probleemiks on ka kõrged maavarade kaevandustasud ja tonnaažipiirangud maanteevedudel. Teisalt jällegi viimastel aastatel on riik üsna argessiivselt võtnud kasutusele Euroopa Liidu eelarvest saadavaid vahendeid ning riigipoolsed tellimused on andnud just nende valdkondade ettevõtetele käivet. Metsamaterjali nõudlust on suurendanud taastuvenergia tasude rakendamine.  See muidugi ei kompenseeri soodustuse kadumist ja ettevõtjad on Riigikogu Rahanduskomisjonile saatnud erinevaid ettepanekuid seaduse rakendamisega seoses. Ettevõtjad soovivad kindlasti olla kaasatud ettevalmistatava kütuse erimärgistuse reformi teises etapis.

E-maksuameti loomisest on möödunud juba üle kümne aasta. Vähe, kui üldse on maailmas selliseid riike kus maksumaksjale on tuludeklaratsiooni esitamine üle interneti sedavõrd lihtsaks ja mugavaks tehtud . Suurel osal deklaratsioonidest on  isegi andmed sinna ette kantud, nii et maksumaksja peab vaid ühe nupulevajutusega kinnitama eeltäidetud deklaratsiooni õigsust ja selle mugavalt maksuameti poole teele saatma.

Ometi on millegipärast suurt segadust tekitanud pensionäridele maksuvaba tulu mahaarvamine ja enammakstud tulumaksu tagasisaamine.  Tulumaksu igakuine kinnipidamine, aasta maksuvaba tulu ümberarvestus ja enammakstud tulumaksu tagasitaotlemise võimalus on isegi meie lihtsa tulumaksusüsteemi puhul paljudele asjaosalistele uudiseks. Hinnanguliselt 17 000 pensionäri ei ole saanud tulumaksuvabastust, milleks neil on seadusejärgne õigus.

Ka kõige innovaatilisemad  süsteemid vajavad pidevalt uuendamist ja edasiarendamist, eriti puudutab see suurt hulka kodanikke vähemalt kord aastas kasutavat e-maksuametit.  Maksuvaba tulu arvessevõtmiseks tuleb esitada avaldus kas tööandjale või sotsiaalkindlustusametile, brutopensioni võrdlemiseks maksuvaba miinimumiga tuleb teha päringuid sotsiaalkindlustusametile ja enammakstud tulumaksu tagasisaamiseks tuleb jälle eraldi taotlus eitada. Peamiseks segaduse põhjustajaks  tundub  olevat lisaks veel ka pensionäride vähene informeeritus enammakstud tulumaksu tagasisaamise võimalusest.

Tegelikult piisaks segaduse ärahoidmiseks lihtsast e-maksuameti edasiarendusest. Maksuametil on olemas kõigi maksumaksjate maksuarvestuse kontod, seal on näha maksukohustused, maksuvõlad ja enammakstud maksusummad.  Maksuameti registrid suhtlevad sotsiaalkindlustusameti andmebaasidega ja ametitel on olemas nii pensioniarvestuse andmed, tööandja poolt kinnipeetud tulumaksu andmed kui ka enammakstud maksusummade arvestus.  Infosüsteem võiks automaatselt genereerida näiteks üks  kuu  enne enammakstud tulumaksu aegumist või tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega  sellekohase  teate maksumaksja internetipangas, internetipanka mittekasutajatele muude sidevahendite abil. Sealsamas võiks olla ka võimalus saata ühe klikiga avaldus enammakstud maksusumma tagasisaamiseks. Koostöö kommertspankadega on siin asjakohane, sest e-maksuametit maksumaksja väga sageli ei külasta, küll aga oma pangaportaali. Meenutagem, et ka e-maksuamet loodi omal ajal koostöös kommertspankadega ning pangad pakkusid toona tasuta internetipanga autentimisteenust e-maksuameti kasutamiseks.

Viimane teadaolev suurem e-maksuameti arendus pärineb üle viie aasta tagusest ajast, kui maksuamet hakkas tulemaksu tagastama viie päeva jooksul.  Uuendusi aga võiks olla arvukalt ja vähemalt ühe projektiga  aastas suudaks maksuamet kindlasti panustada e- maksuameti edasiarendamisse.

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv Aivar Sõerd hoiatas, et kuigi maailma- ja Eesti majandus on pööranud tõusuteele, ei maksa sealjuures riske jätta tähele panemata.

Kui Eesti majanduskasv tuleb järgnevatel aastatel üks Euroopa Liidu kiiremaid, siis võidavad sellest Eesti riigis kõik, kommenteeris Sõerd ERR-i uudisteportaalile audiitorfirma Ernst&Youngi prognoosi.

“See on positiivne sõnum kõigile. Riik võidab läbi paranenud maksutulude, eelarvesse laekub rohkem vahendeid, me tuleme defitsiidist kiiremini välja, mis tähendab, et riigil tekib võimalusi suurendada peretoetusi, pensioneid jne,” selgitas Sõerd oma nägemust.

Kiire palgakasvu suhtes oli Sõerd samas skeptiline. “Arvestada tuleb sellega, et majanduskriisi olukorras aastatel 2008-2009 kandsid ettevõtted ju kahjumeid. Olukorras, kus käibed hakkavad kasvama, tellimusi tuleb rohkem ja jõutakse tänavu kasuminumbritesse, tuleb ettevõtetel kõigepealt eelmiste aastate kahjumid ära katta,” tõdes Sõerd.

“Kindlasti ettevõtjad on ettevaatlikud nii palkade suurendamisel kui ka uute töötajate värbamisel,” rõhutas ta.

Sõerd prognoosis, et hotellinduses, kus ka tema varem tegev oli, kasvab käive sel aastal 10-15%. “Aga kindlasti ei tähenda see seda, et nüüd hakatakse julgelt ka töötajate palku tõstma või uusi töötajaid värbama,” lisas ta.

Samas leidis Sõerd, et ettevõtetel tuleb siiski heade spetsialistide hoidmiseks ja turult kvalifitseeritud töötajate endale võitmiseks hakata ka suurema palgakuluga arvestama.

“Ettevõtjad on küll ettevaatlikud palkade tõstmisel ja uute töötajate juurdevõtmisel, aga selleks, et häid töötajaid hoida ja suurenenud tellimuste mahtude täitmiseks valmis olla, tuleb ka töötajaid juurde võtta ja maksta neile paremat palka.”

Endine rahandusminister nentis, et inflatsioon on praegu väga suur probleem ja mitte ainult Eestis vaid ka terves Euroopa Liidus ja majanduses tervikuna.

“Tasub ikkagi tähele panna ka riske, mis tulevad meil maailmamajandusest – inflatsioon ja tarbijahinnaindeksi kiire kasv, nafta hinna ja teiste toorainete hindade tõusu kiirenemine. Maailmamajandus ja Eesti majandus on pööranud tõusule, aga ei maksa siinkohal ka riske jätta tähele panemata,” hoiatas Sõerd.

Katrin Jüriso

Prognoos: Eesti majandusareng on eurotsooni kiireim (11) 05.04.2011