Kolmapäeval läbis Riigikogus esimese lugemisel eelnõu, millega Maksu- ja Tolliameti töökorraldus viiakse üle uuele toimemudelile. Kaovad senised neli piirkondlikku keskust, ehk loobutakse territoriaalsest toimemudelist ning minnakse üle valdkondlikule toimemudelile. Sarnaselt tugiteenustele korraldatakse ka asutuse põhitegevused ümber valdkonnapõhiselt.

Lihtsalt lahtiseletatult moodustub senise nelja teeninduspiirkonna asemel üks ja ühtne teeninduspiirkond. Riigi erinevatesse keskustesse koondatakse erinevad pädevuskeskused, ehk nii luuakse Pärnusse, Kärdlasse, Kuressaarde, Haapsallu ja Raplasse tuludeklaratsioonide pädevuskompetents, Tallinnasse maksude arvestustegevus, Tartusse ja teistesse lõunas paiknevatesse asulatesse aruandlusdistsipliini tagamise kompetents ning Ida piirkonda teenindusliku kontrolli alane tegevus. Kaotatakse senised piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja koondatakse nende keskuste juhtide ametikohad.

Ümberkorralduse tulemusel on võimlik koondada töökohti, arendada paberivaba dokumendihaldust ja e-teenuseid ning kasutada seniseid ressursse efektiivsemalt. Muudatuste elluviimisel viiakse tegevused seni väljakujunenud keskustest – Tallinnast, Tartust, Põrnust ja Jõhvist rohkem mujale. Samas säilib senine teeninduskohtade võrk, ehk teeninduspunktid kus maksumaksja, kes ei kasutada teenuseid elektrooniliselt, saaks vahetult ametniku poole pöörduda.

Struktuurimuudatus on igati loogiline, sest Eesti on niivõrd väike, et kogu riiki saab käsitleda ühe ja ühtse teeninduspiirkonnana. Elektrooniliste teenuste kasutuse järjest laiemal rakendamisel on Maksu- ja Tolliameti struktuuriarendus igati loogiline, aga küsimus on selles, miks suurem osa ülejäänud riigiasutusi jätkavad töötamist teistsuguse mudeli alusel, kusjuures iga asutus arendab oma struktuure omal äranägemisel ja kogu riigi ulatuses on ei ole kedagi, kes arendusi koordineeriks.

Erinevalt Maksu- ja Tolliametist jätkab suurem osa asutusi tööd mitte valdkondliku, aga territoriaalse toimemudeli alusel.Mõnel riigiasutusel on neli territoriaalset keskust, mõnel kolm, nagu näiteks Keeleinspektsioonil. Sotsiaalkindlustusametil on kaks regionaalset üksust– Põhja- ja Lõuna Pensioniamet. Põllumajandusametil on 15 regionaalset keskust, PRIA-l seitse.

Iseloomulik on ka see, et asutuste regionaalne ülesehitus on reeglina absoluutselt erinev, ehk keskuste asukohad, nende regionaalne ulatus ja paiknemine on erinevad. Kui me vaatame asutuste teenindustoiminguid esmatasandil, siis teeninduspunktides saab klient vahetult kontakteeruda teenindava ametnikuga, täita blankette, anda sisse taotlusi ja avaldusi ning võtta vastu valminud dokumente või mingisuguseid tõendeid, jne. Samas võiks väiksemates või ka suuremates asulates ühendada erinevate asutuste teenindussaalid samasse büroohoonesse, mis võimaldab kokku hoida igasuguseid erinevaid tugitegevusi. Põhimõtteliselt ei ole vahet kas ametnik võtab vastu ja suunab edasi maksuameti deklaratsiooni või pensioniameti taotluse. Esmatasandi toimingud on reeglina standardiseeritud, üks ametnik suudab teenindada ka erinevate asutuste kliente ja seeläbi oleks võimalik tagada riigi kohalolek erinevates asulates väiksemate kuludega.

Aga seni kuni iga asutus arendab struktuure oma loogika kohaselt ei toimu ka edasiliikumist riigiasutuste ühiste teeninduspunktide loomise suunas. Loodetavasti vaatab Riigikogu rahanduskomisjon Maksu- ja Tolliameti struktuurimuudatust käsitlevat eelnõud menetledes veidi laiemalt ka teiste riigiasutuste toimimist.