Homme möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest.
Mäletan ise seda juunikuu päeva kakskümmend aastat tagasi päris hästi. Olin paar aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetanud ja mõningane töökogemus oli selleks ajaks juba seljataga.
Igal juhul oli toona aeg väga ootusärev. Tol ajal oli see ikkagi erakordne sündmus, täiesti uus olukord ja kogemus ning kõikjal oli tunda, et algamas on uus ajajärk. Rahareform muutis meie olustikku mastaapselt, tegemist oli ikkagi Eesti riigi lahtihaakimisega Nõukogude Liidu aegsest majandusest ja pangandusest.
1992. aasta esimeseks pooleks oli olukord majanduses ja inimeste igapäevane toimetulek kujunenud selliseks, et seda on tänapäeva heaoluühiskonnaga harjunud põlvkonnal raske ette kujutada. Aga neid aegu on vaja meenutada just sellepärast, et mõista milline on stabiilse valuuta tähtsus majandusele tervikuna ja läbi selle inimeste heaolule.
Muu maailmaga võrreldes olid inimesed muidugi väga vaesed, importkaupu legaalsest kaubandusvõrgust polnud praktiliselt võimalik saada, turul spekulantide poolt küsitud hinnad ei olnud enamikele jõukohased. Mööblit, olmetehnikat, vaipu, jne kaubandusvõrgus saada polnud, mitmed esmatarbekaubad olid saada vaid talongide alusel. Korterid ja autod olid tavalisele palgasaajale absoluutselt kättesaamatud. Rublaaja lõpul hakkasid kauplustest kaduma ka tavalised toiduained. Palgaks saadud rublade väärtus kahanes sedavõrd kiiresti, et need tuli kohe ära kulutada, aga midagi mõistlikku osta ei olnud paraku võimalik.
Rahareformi käigus 1500 rubla vastu vahetatud 150 krooni oli muidugi üsna väike summa, et kuni esimese kroonipalgani hakkama saada, aga olukord hakkas stabiliseeruma uskumatult kiiresti. Esimene krooniaasta oli muidugi kohanemise ja hindade stabiliseerumise aasta, aga peagi inflatsioon alanes ja meie oma raha oli sama hinnatud nagu rubla ajal spekulantide käes nähtud margad ja dollarid.
Eesti kroonist sai meie majanduse nurgakivi. Kuigi krooniaja algul olid palgad väga väikesed, hakkas inimeste heaolu ja toimetulek kiiresti paranema, kaubadefitsiit kadus peaaegu märkamatult.
Oma 18 aastase eksisteerimise ajal jooksul aitas Eesti kroon üles ehitada konkurentsivõimelise majanduse ja andis sellele muu maailma kontekstis usaldusväärsuse. Eesti kroon aitas meil üle elada keerukaid aegu ja hoolimata erinevate rahandusekspertide hoiatustest ei pidanud üle elama devalveerimist.
Ilma liialdamata võib öelda, et rahareformi järgselt sai Eestist üks maailma kiireminiarenevaid riike. Kogu Eesti krooni eksisteerimise aja jooksul püsis elanike usaldus oma valuuta suhtes väga kõrge ja meie kaunilt kujundatud kroonidest jäi inimestele ütlemata meeldiv mälestus.