Eesti riigi rahandus on tänase Euroopa kontekstis mitmete näitajate poolest silma paistnud peamiselt positiivses plaanis. Majanduskriisi järgsel kahel viimasel aastal on eelarvepositsioon olnud ülejäägis. Võlakoormus on püsinud madalal tasemel ja veel 2011. aasta lõpus ületas reservide maht võlgade mahtu.
Kevadine majandusprognoos, mis lähtub senistest eelarvepoliitilistest otsustest ja täna teadaolevatest eeldustest majandusarengu kohta, näitab paraku eelarvepositsiooni halvenemist.
Võrreldes varasema prognoosiga lükkuvad edasi reservide taastamise väljavaated ja mitmel järgmisel aastal on ette näha eelarvepuudujääki. Alates 2013. aastast on ette näha täiendavate laenude võtmise vajadust ja võlakoormuse maht ületab peagi reservide mahu.
Prognoos näitab täna teadaolevatele eeldustele tuginedes järgmiste aastate väljavaateid tingimusel, et jätkuvad senised poliitikad ja juba tehtud otsused. Aga hiljemalt maikuus valmiv riigieelarve strateegiadokument peab olema tegevuskava, millega saab vajadusel sekkuda juhul kui prognoos ei näita soovitud arenguid. Eelarvestrateegias tuleks kindlasti jääda varem seatud eesmärgi juurde ja saavutada eelarvetasakaal ning alustada reservide taastamist hiljemalt 2014. aastal. Kevadprognoos teadaolevalt paraku näitab, et reservide taastamisele asumisest ei saa rääkida enne 2016. aastat.
Järgnevalt selgitan, miks prognoosist nähtuvate tulevikuarengute suunamiseks on vaja eelarvepoliitiliste meetmetega sekkuda.
Esiteks, Euroopa Liidu liikmesriigid on kinnitanud fiskaalleppe ja teadaolevalt eelkõige võlakriisi keskmes olevad riigid, näiteks ka Itaalia ja Hispaania on lubanud oma eelarved tasakaalu viia aastatel 2013-2014 ja sama peavad saavutama ka programmialused riigid nagu Kreeka ja Portugal. Need riigid peavad aga igal aastal eraldama suure osa eelarvevahendeid, summas üle 5% SKP-st ainuüksi võlaintresside tasumiseks, mis tähendab, et meiega võrreldavas olukorras, kus intressikulu on väheoluline, tuleks eelarve koostada 5%-se ülejäägiga.
Teiseks, viimase kriisiga toimetulemisel aitasid meid varem kogutud reservid. Kui 2011. aasta lõpus moodustasid keskvalitsuse reservid veel 904 miljonit eurot , siis 2016. aastaks on oodata reservide vähenemist 346 miljoni euroni. Prognoosiperioodi negatiivne rahavoog on 1,2 miljardit eurot, mille katteallikaks on olemasolevad reservid ja vajadusel laenud. Keskvalitsuse reservide kahanemist tasakaalustavad sotsiaalkindlustusfondid, näiteks töötukassa reserv, aga neid vahendeid ei saa kasutada kriisiolukorras riigieelarve tasakaalustamiseks juhul kui olukord halveneb ja võimalikud riskid realiseeruvad, näiteks juhul kui võlakriisi kontrolli alt väljudes läheks majandus järsku langusesse.
Kolmandaks, hoolimata majanduskasvu väljavaadete alandamisest, on meie kasvunumbrid ikkagi Euroopa Liidu kiiremate hulgas. Maksude laekumine on viimastel aastatel ületanud eelarves prognoositut ja positiivne trend jätkus ka käesoleva aasta esimeses kvartalis. Maksutulude kogumaht ületab tänavu kriisieelse 2008. aasta taseme ja jätkab pidevat kasvamist keskmiselt 5,5% aastas.
Eelnevast tulenevalt saab järeldada vaid seda, et lisaks juba tehtud sammudele eelarve konsolideerimisel, mille mõneks näiteks on töötukassa vahendite andmine riigikassa haldusse ja range kontroll riigieelarve kulude üle, samuti maksusoodustuste piiramine ja erisuste kaotamine, erimärgistatud kütuse reform jne., on vaja täiendavaid meetmeid. Edasi tuleb minna struktuursete reformidega ja kindlasti on võimalik ka tulusid suurendada. Tulemusi annavad kindlasti täiendavad sammud kütuseturu korrastamiseks, piirikaubanduse kontrollimiseks ja maksuvõlgade vähendamiseks. Globaalset majandust ohustavad riskid on suured ja stabiilseid kasvuaastaid tuleb ära kasutada tuleviku kindlustamiseks.