Maailma kolm suurimat reitinguagentuuri on väga suure kogemusega ning nende objektiivsuses kahtlemise korral saab pöörduda väiksemate tegijate poole, leidis rahanduskomisjoni liige ja endine rahandusminister Aivar Sõerd.

– Maailmas domineerib praegu kolm suurt Ühendriikide päritolu reitinguagentuuri (Fitch, Moody’s ja S & P). Kas nende tasakaalustamiseks oleks vaja luua ELi või euroala reitinguagentuur?
Alles hiljuti süüdistati neid agentuure selles, et nad on olnud liiga leebed ja pole globaalse kriisi tulekut õigesti hinnanud. Nüüd on vastupidi, nüüd süüdistatakse neid liigses ranguses.
Reitinguagentuurid on praegu euroala probleemriikide puhul pisut rangemad. Kreeka riske võib-olla omal ajal ei hinnatud piisavalt rangelt või konservatiivselt. Nüüd on mindud pisut teise suunda ja võetud rangem toon.
Need kolm suuremat tegijat on globaalsed tegijad, nad hindavad riike üle maailma. Agentuur, mis hakkab hindama ainult ELi või euroala piires riike, jääb ikkagi liiga kitsaks. Kerkib objektiivsuse küsimus. Samuti ka poliitilise mõjutatavuse kahtlus.

– Seega ilmneks uue agentuuri ümber usaldusväärsuse küsimus?
Jah. Vaadates kolme suuremat agentuuri, siis need on väga pikka aega tegutsenud. S & P alguseks loetakse 1860.aastat.
Muidugi võib tekkida kolme suurima tegija puhul konkurentsiküsimus, et kas nad kannavad õiglase konkuretnsi välja, kuid samas on ka väiksemaid tegijaid näiteks Kanadas ja Hiinas. Kui on küsimus objektiivsuses, siis võib võtta teistelt vähem tuntud agentuuridelt alati hinnanguid juurde.

– Seega poleks mõtet hakata looma Euroopa reitinguagentuuri?
See on väga küsitav. Lõppkokkuvõttes ei sõltu euroala kriisi lahendus reitinguagentuuridest, vaid riikidest endist. Kui vaadata, milliste võlakoormustega mõned riigid on, siis ei saa positiivset sõnumit kuskilt välja lugeda.

– Kas reitinguagentuure saaks panna kuidagi vastutama oma hinnangute täpsuse eest?
Nende hinnangute objektiivsusest sõltub nende usaldusväärsus. Usaldusväärsuse kaotus ongi kõige karmim sanktsioon. Mida siin veel välja mõelda?
Samuti saab alati ju näiteks küsida, et miks kahte sarnases olukorras riiki hinnati erinevalt.

Avaldatud Eesti Päevaleht Online 07.07.2011