Tänasel päeval, kui me arutame järgmise aasta riigieelarvet, saame rääkida jätkuvast ebakindlusest maailma majanduses. Meid otseselt mõjutav euroala võlakriis on osutunud visamaks, kui varem eeldatud, ja kiiret lahendust tänasel päeval ei paista. Kui vaadata meie peamiste kaubanduspartnerite majanduskasvu prognoose, siis kõigi nende sügisel avaldatud prognoosid järgmiseks aastaks osutusid nõrgemaks kui nende kevadised prognoosid.
Globaalse ebakindluse taustal võib rääkida Eesti majanduse stabiilsest kasvust ja riigi rahanduse heast seisust. Ka teiste prognoosijate arvates jääb Eesti majanduskasv järgmisel aastal 3% lähedale. Samas, välisturgudelt lähtuvad riskid püsivad kõrged ja kiiret välisnõudluse kasvu lähiajal näha ei ole.
Võlakriisis vaevlevate ja aastaid kärbete olukorras riigi rahanduse kehvale seisule lahendust otsivate enamiku Euroopa Liidu riikide hulgas ei ole just tavaline, et järgmisel aastal on ühel riigil võimalik tõsta pensione, näha ette palgatõusu avalikus sektoris ja suurendada sotsiaaltoetusi. Eelarve eesmärk on inimeste heaolu ja toimetuleku tõstmine, olgu see vastuseks eelkõneleja etteheidetele.
Seda kõike võimaldab kõigepealt meie majanduse stabiilne areng, aga ka tõsiasi, et tänu varasemate aastate konservatiivsele eelarvepoliitikale ja jätkuvalt konservatiivsele eelarvepoliitikale pole meil vaja eelarves kavandada märkimisväärseid summasid laenude ja laenuintresside maksmiseks. Ja selleks, et mõista, millise suurusjärgu summadest on jutt, siis olgu võrdluseks toodud siinkohal näitaja, mis iseloomustab seda, kui palju Euroopa Liidus keskmiselt maksavad liikmesriigid intressikuludeks. See on 3% SKT-st ehk kui see tuua meie olukorda, siis see tähendaks meie eelarves 500 miljoni euro suurust kulu. Ilmselge on, et sellist summat ei ole võimalik saada ei eelarvekärbetega ega maksutõusude abil. Pigem tuleks see summa laenata finantsturgudelt, mis omakorda tähendaks suuremat intressikulu järgmistel aastatel. Peale selle tuleb maksta tagasi ka laenu põhiosa. Sellises olukorras praegu enamik Euroopa Liidu liikmesriike paraku on. Seega, eelnevast tulenevalt tasub rõhutada, et eelarve tasakaalust kinnipidamine ei ole mitte raamatupidamisliku formaalsuse järgimine või soov raporteerida ilusaid numbreid Brüsselile, millest meie inimestel mingit kasu ei ole. Seesama näiteks toodud 500 miljonit eurot, mida meil pole vaja maksta võlausaldajatele intressideks, ongi üheks põhiliseks allikaks, mille arvel saame võimaldada heaolu nendele, kelle sissetulekute suurus sõltub riigieelarve seisust.
Tugev ja kestlik eelarvepoliitika on majanduspoliitika usaldusväärsuse põhitingimus. Investeeringud, mis aitavad tõsta tootlikkust ja toota suurema lisaväärtusega kaupu ja teenuseid, ei tule meelsasti riikidesse, kus mitte korras rahanduse tõttu on riskid kõrged. Majanduse stabiilse arengu ja ettevõtlust soodustava keskkonna tagamisel on oluline teada, et maksukoormus tervikuna järgmisel aastal ei tõuse, vaid püsib viimaste aastate madalaimal 32,6% tasemel. Paljudes valdkondades aitavad nõudlust hoida ja kasvatada riigieelarves kavandatud avaliku sektori suuremahulised investeeringud, olgu need mõeldud põhimaanteede ehituseks või kohalike teede hoiuks, aga ka investeeringud veemajanduse objektidesse ja energia säästuks. Valitsussektori investeeringud on järgmiseks aastaks kavandatud summas 921 miljonit eurot, mis võrdluseks protsendina eelarvest või SKT-st on tunduvalt suurem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ja olgu siinkohal märgitud, et välistoetuste osa sellest investeeringute mahust on 48%.
Riigieelarve võimaldab ellu viia mitmeid vajalikke ümberkorraldusi, milleks üks kesksemaid on rahastamise põhimõtete ümberkorraldamine ja koolivõrgu korrastamine haridusvaldkonnas. Eelarvekava võimaldab kasvatada inimeste sotsiaalset kaitstust ja parandada nii siseriiklikku kui ka välisjulgeolekut.
Avaliku sektori palgakasvu vahendite planeerimisel tuleb arvestada sellega, et põhiline osa tuleks ikkagi struktuursete ümberkorralduste ja avaliku sektori senisest efektiivsema toimimise arvel. Nii sotsiaalkulude kui ka palgatõusu kulude näol on tegemist eelarve püsikuludega, mis kanduvad kohustusena üle järgmiste aastate eelarvetesse. Nende kulude kavandamisel ei saa taganeda eesmärgist saavutada lähiaastatel lubatud eelarve ülejääk, selleks et taastada kriisiaastatel kahanenud reservid.
