Viimastel päevadel on välismeedias suurt käsitlust leidnud Euroopa Keskpanga võimalik sekkumine võlakriisi. Samas keskpanga president on öelnud juba ametisse astudes väga selgelt, et keskpanga poolsed probleemsete riikide võlakirjade ostud on rangelt ühekordne meede ja et keskpank jääb rangelt oma mandaadi, milleks on hinnastabiilsuse hoidmine, raamidesse. Ka viimasest keskpanga poolsest odava laenu programmist kommertspankadele on juba päris palju aega möödunud. Kuivõrd euroala stabiilsusmehhanismi rakendamine ei ole lahendust toonud, kuna probleemsete riikide võlakirjade tootlused pidevalt kasvanud, on järjekordselt päevakorrale tõstetud keskpanga sekkumise teema.

Sellest tulenevalt küsisin täna toimunud rahanduskomisjoni istungil, et kas pangalitsentsi omistamise küsimust ESMile on arutatud ja kui on arutatud, siis mis seisus need arutelud on. Pangalitsentsi omistamine loodavale ESMile võimaldaks fondil laenata otse keskpangalt. Selle plaanile on keskpank ise avaldanud vastuseisu, kuivõrd see oleks kaudselt eelarvete toetamine, mis selgelt väljuks keskpanga mandaadi raamidest.

Rahandusministeeriumi vastus oli, et küsimust päevakorral ei ole, võimalik, et seda on arutatud töögruppides. Pealegi ei näe seda ette Euroopa Stabiilsusmehhanismi asutamisleping.
Kommentaariks võib lisada juurde, et loodava stabiilsusmehhanismi ESM laenu andmise võimekus, mis on 500 mld eurot, võib turgude arvates olla ebapiisav. Pealegi on Hispaania pangaprogrammiga juba lubatud võtta kohustusi kuni 100 mld euro ulatuses ja see programm peaks kanduma üle loodavasse ESMi.

Hispaania võlakirjade tootlused on hiljuti tõusnud tasemele, kus olemasolevate laenude refinantseerimine uute kallinenud laenudega ei ole pikemaajaliselt lihtsalt võimalik. Kujunenud olukorras võib tõesti järeldada, et loodav stabiilsusmehhanism ESM ei suuda ilma keskpanga poolsete meetmeteta võlakriisi lahendada. Teadaolevalt on keskpank probleemsete riikide surve all, keskpanga juhiga kohtuvad ka USA rahandusminister ja Saksa keskpanga president.

Loodetavasti inflatsiooniliste meetmetega võlakriisi siiski lahendada ei üritata, keskpanga jäämist rangelt mandaadi piiridesse nõuab keskpangas suurimat osalust omav Saksa keskpank ja Euroopa keskpank ise on samuti olnud selles küsimuses järjekindel. Euroala liikmesriikidest on mandaadi järgimist kõige järjekindlamalt nõudnud Soome ja Holland.

Keskpanga edasise sekkumise vastu räägib ka see, et senised ühekordsed meetmed pole võlakirjaturgudele soovitud mõju avaldanud. Arvatavalt võib keskpanga edasine sekkumine peletada eemale erainvestorid ning sellisel juhul jääks euroala riikide eelarvedefitsiitide finantseerimine suuresti sõltuvaks vaid avalikust rahast.

Riigikogus toimuv ja täna rahanduskomisjonis olnud arutelu väga teravaid vastasseise välja ei toonud. Nii nagu seni keskenduti suuresti protseduurilistele küsimustele, ehk sellele milline oleks ESMiga seotud küsimuste arutamisel riigikogu roll ja milline Euroopa liidu asjade komisjoni roll. Rahanduskomisjonis küsiti samuti, et kas Eesti ise ikka kvalifitseerub vajadusel abi saajaks, kuivõrd Eesti oma väiksuse tõttu ei saaks finantsstabiilsust häirida. Jätkuvalt sooviti infot selle kohta kuidas ja milliste allikate arvel peaks Eesti riik täitma oma rahalisi kohustusi ESMi ees ning kuidas saavad oma kapitali sissemakse kohustusi täita juba ESMist abi saavad riigid.

Peale seda kui eelmise nädala reedel kiitsid Euroopa Liidu rahandusministrid heaks Hispaania pankade abipaketi, algas uus nädal võlakirjaturgudel Hispaania võlakirjadele tootluste tõusuga uutele kõrgustele. 10- aastaste võlakirjade puhul seni mõnda aega 6-7 protsendi tasemel püsinud tootlus tõusis rekordilise 7,5 protsendi tasemele. Itaalia börsil peatati esmaspäeval kauplemine pangaaktsiatega nende hindade liiga kiire languse tõttu.
Peale seda kui Hispaania autonoomsed regioonid koostasid oma eelarvepuudujääkide vähendamise kavad, selgus, et nende finantseerimise vajadus keskvalitsuse poolt võib osutuda suuremaks, kui riigi eelarvekavades planeeritud. See tähendab omakorda, et riigi eelarvedefitsiit võib osutuda suuremaks kui oli seni teada. Põhiküsimus ilmselt on, kas Hispaania vajab riigipõhist täisprogrammi või mitte. Euroopa stabiilsusmehhanismis, kus suur osa olemasolevatest vahenditest on juba kohustustega koormatud, ei pruugi riigi täisprogrammi tarbeks vahendeid jätkuda.
Samal ajal viitab olemasolev informatsioon selle, et Kreeka programmist, kus suure osa konkreetsete ülesannete täitmise tähtaeg oli käeoleva aasta märts kuni juuli, on tuntav osa täitmata. Sloveenia riigivõlakirjade tootlused on jõudnud tasemele, mis viitab samuti abiprogrammi vajadusele. Võlakriisi tänases seisus pole ilmselgelt Hispaania pangaprogrammi kinnitamine ainuke lahendamist vajav küsimus.

Hispaania pangaprogramm liiga deklaratiivne

Heakskiidetud Hispaania pangaprogrammi iseloomustab mõõdetavate eesmärkide vähesus ja üldsõnalisus paljudes aspektides. Erinevalt riigiprogrammidest, mis sisaldavad pikki loetelusid konkreetselt mõõdetavatest ülesannetest abi saaja suhtes, on pangaprogrammi põhiline mõõdetav eesmärk saavutada krediidiasutustele 2014. aasta lõpuks esimese taseme põhiomavahendite suhtarvuks 9%. Sama nõue üle Euroopa Liidu tegutsevatele suurtele pangakontsernidele kehtib juba käesoleva aasta 1. juulist. Pangaprogrammis sisalduvad riigi rahanduse alased soovitused on veel vähem konkreetsed kui maikuus Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud riigipõhistes soovitustes. Programmis ei ole ette nähtud võimalust, et pankade juhtimine võidaks vajadusel üle võtta, samal ajal kui selline võimalus on olemas näiteks ettevalmistatavas finantssektorit reguleerivas EL direktiivis. Programmis deklareeritakse, et enne riigiabi rakendamist peavad pangad ja nende aktsionärid saama kahjumit, aga kuidas see praktikas realiseerub, seda programmidokument ei kirjelda.

Riigikogu roll

Kui tõstatada küsimus sellest, kas Riigikogu peaks oma täiskogu istungil pangaprogrammi detaile arutama, siis tõesti tehnilised dokumendid, mille valmistavad ette ametnikud rahandusministrite nõukogule, pole ka valitsuse taseme arutelu koht detailsetes aspektides. See on töö, mis tehakse ära rahandusministeeriumides. Küll on aga Riigikogu suure saali arutelu vaja kas või selleks, et Riigikogu liikmed mõistaksid kui kriitiline on olukord tegelikult ja kui tähtis on meie enda riigi rahanduse kujundamisel vältida neid vigu, mida on tehtud paljudes EL liikmesriikides. Küsimus pole ainult Eesti antava garantii tehnilistes aspektides, vaid kogu euroala tuleviku kujundamises ja euroala probleemide lahendamisega laiemalt. Pealegi on EL rahandusministrite poolt heakskiidetud Hispaania pankade abiprogrammi dokument oma tehniliselt tasemelt üsna üldistatud ning mitmetes aspektides deklaratiivne. Näiteks hiljuti Riigikogus menetletud krediidiasutuste seaduse muudatuste menetlemine nõudis Riigikogult vähemalt samal tasemel finantsalast kompetentsi.

Sel ajal kui Saksa ja Soome parlamendid arutavad hiliste öötundideni Hispaania abiprogrammi tingimusi, saime meie asjaga hakkama paari tunniga. Euroopa Liidu asjade komisjoni tööaeg selle küsimuse aruteluks oli piiratud ministri telefonikonverentsi tõttu. Paaritunnisest arutelust kulus suurem osa protseduurilisele küsimusele, nimelt sellele kas abipaketi teemat peaks arutatama täiskogu istungil või on selleks volitused ELAKil olemas. Ajaraami sisse mahtus ka ministri ülevaade hetkel valitsuse menetluses olevast ESMi ratifitseerimise seadusest. Arvatavalt lõime Hispaania abiprogrammi arutamisel ajalises mõõtmes Euroopa Liidu absoluutse ajarekordi.
Seoses Hispaania programmi aruteluga selgus, et esimene osa, suurusjärgus 30 mld eurot deponeeritakse Luksemburgis Hispaania finantssektori tugevdamise tarbeks. Programmi vahendid avanevad tõenäoliselt selle aasta neljandas kvartalis peale seda kui on läbi viidud põhjalikud pangapõhised stresstestid pankade varade kvaliteedi ja kapitalivajaduse hindamiseks. Vahendid suunatakse Hispaania pangandusjärelevalve asutusele FROB ja sealt omakorda edasi pankade varade ja osaluste omandamiseks, kohustuste refinantseerimiseks ja kapitali tugevdamiseks. FROBile kuuluv varahaldusettevõte ostab kokku kinnisvaraarendused ja panditud varad nende tegeliku hetke hinnaga ja hoiab neid seni kuni need on võimalik realiseerida. 10 mld eurot 30st on kavandatud reserviks kogu programmi teostuse ajaks.
Erinevalt varasemast informatsioonist läheb esimene 30 mld eurot siiski laenuna Hispaania riigile ja arvestatakse riigi laenukoormuse hulka. Samal ajal on riigi olukord võlakirjaturul äärmiselt pingeline, võlakirjade tootlused on üle kriitilise piiri ja senised otsused ei ole turgudele praktiliselt mingisugust mõju avaldanud.
Sisuliselt on abisaajateks ikkagi pangad ja siit ka erinevus näiteks Kreeka programmiga, mida arutati Riigikogu suures saalis põhjalikult. Finantssektori programm on arvatavalt detailsem kui riigi oma, kuivõrd see sisaldab omakorda eraldi programmi igale osalevale pangale. Ka meie ühine huvi on, et programm osutuks tulemuslikuks abimeetmeks. Küsimus pole mitte vaid meie poolt väljaantava garantii suuruses, vaid programm on otsustava tähtsusega etapiks kogu euroala hõlmava võlakriisi lahendamisel. Seetõttu vääriks küsimus igal juhul põhjalikumat arutelu Riigikogus võrreldes paaritunnise põhiliselt protseduurilistele küsimustele keskendunud aruteluga Euroopa Liidu asjade komisjonis.

Seoses sellel nädalal alanud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aruteludega Riigikogus oleks põhjust küsida, et kas ka Eesti ei peaks taotlema meie poolt garanteeritud laenudele tagatisi. Meie senine seisukoht on olnud ja ka mitmed eksperdid on arvamusel, et see ei ole majanduslikult põhjendatud, sest põhiline garantii on laenuabi saavate programmiriikide endi poolt rakendatud meetmed ja nende programmide täitmise järjekindel kontrollimine abi andjate poolt.

Teadaolevalt taotleb Soome jätkuvalt oma garanteeritud laenudele tagatisi, Hispaania programmiga seoses peetakse läbirääkimisi pangaaktsiate kasutamiseks selleks otstarbeks. Küsimus oli päevakorral ka Kreeka programmiga seoses ja tookord oli Soome oma nõudmistega üksi ülejäänud riikide suhtes ning saavutatud tingimused olid Soomele majanduslikult kahjulikud. Teadaolevalt ei olnud Kreekal sellist vara, mida tagatiseks seada kuna sobivad varad olid hõlmatud erastamisprogrammiga ning Soome nõudmised oleksid takistanud erastamiskava täitmist. Tagatiseks deponeeriti vahendid mille võrra suurenes Kreeka laenukoormus ning teiste liikmesriikide kohustuste maht, ehk lõpptulemus ei olnud majanduslikus mõttes väga loogiline.
Hoolimata asjaolust, et Kreeka programmiga seotud tagatiste tingimused kujunesid Soomele majanduslikus mõttes äärmiselt ebasoodsaks, jätkab riik tagatiste läbirääkimisi Hispaania programmiga seoses, seekord on põhiprobleemiks pingeline ajagraafik.

Kuivõrd meil seisavad Riigikogus ESMi ratifitseerimise eelnõu arutelud ees, siis oleks asjakohane tõstatada samuti tagatise küsimus. Tagatist küsida on enam põhjust ESMis väikest osalust omavatel riikidel, kuivõrd neil on ka suurte riikidega võrreldes vähem võimalusi programmide täitmise käiku juhtida. Seda kasvõi Riigikohtus lahendi saanud ESM asutamislepingu artikli 4 lõike 4 rakendamisel kiirmenetluses, kus üle 15% osalusega riikidel on de facto vetoõigus.

Koostöös Soomega oleks enam perspektiivi saavutada ka majanduslikult põhjendatum tagatismudel. Kindlasti on läbirääkimiste pidamine ebamugav ja ajakriitiline küsimus, arvestada tuleb ka täiendavate kuludega. Tänase teadmisega ei ole põhjust negatiivsemate arengute realiseerumist eeldada, aga väikeriigid saaksid tagatiste näol siiski rohkem kindlust ja täiendava garantii oma väljaantud varadele.

ESM (Euroopa stabiilsusmehhanismi) ratifitseerimislepingu eelnõu arutamisel Riigikogus peab toimuma sisuline ja kõikehõlmav arutelu, kuivõrd eelnõu heakskiitmisega otsustab Riigikogu nii Eesti osalemise euroala majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse tagamisel ja kui ka sellega seoses Eesti riigile varalise kohustuse võtmise. Arvestades ESM menetlusgraafikut ja leppe ratifitseerimise seisu teiste liituvate riikide parlamentides on Riigikogul olemas ajavaru sisuliseks aruteluks ja kogu vajamineva info ja dokumentide läbitöötamiseks, seega sisulise töö ulatus sõltub Riigikogust endast.
Tänase otsusega jättis Riigikohus rahuldamata õiguskantsleri taotluse tunnistada ESM asutamislepingu niinimetatud kiirmenetluse säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus kaalus otsuse langetamisel ühelt poolt põhiseaduse põhimõtetesse sekkumise ulatust ja teiselt poolt finantsstabiilsuse saavutamise eesmärgi kaalukust. Otsuse langetamisel arvestas kohus, et kogu euroala rahanduses ja majanduse toimuv mõjutab otseselt Eestit kui euroala liiget ning Eestis kehtiva vääringu stabiilsust saab tagada üksnes koostöös teiste euroala riikidega. Jätkuva eelarvepoliitika tagamiseks peab ka Eesti kindlustama end võimalike majanduslanguste vastu tulevikus, ESM on ka meile üks võimalus abi saamiseks.
Arusaamatu on opositsiooni etteheide selle kohta, et tänaseks on õiguslikud küsimused küll lahendatud, aga sisulised küsimused jäävad õhku. Isegi kohtuotsuses, mis on õiguslik dokument, on käsitletud stabiilsusmehhanismiga liitumisel tekkivaid majanduslikke riske. Nii on kohtuotsuses käsitletud küsimust kui tõenäoline on võimalus, et ESM võib Eestilt sisse nõuda kogu sissenõutava kapitali. Selle ja muude sisuliste küsimuste arutamisel on Riigikogul võimalik saada informatsiooni ja vastuseid küsimustele ning käsitleda kõikehõlmavalt lepinguga kaasnevaid majanduslikke ja õiguslikke riske selleks, et kujundada oma veendumus lõpliku otsuse langetamiseks.
Riigikohus leidis oma tänases otsuses samuti, et kuna on olemas võimalus, et pärast finantsabi andmist võib tekkida olukord, kus Eesti peab ümber kujundama oma riigieelarve, siis on põhiseadusega küsitavas kooskõlas olukord, kui selles küsimuses näiteks avaldab seisukohti ainult EL asjade komisjon, ilma et kogu Riigikogul oleks võimalus seisukoht võtta. Arvatavalt on olemas kõigi fraktsioonide konsensus, et ESM ratifitseerimislepingut arutatakse avalikult suures saalis ja kolmel lugemisel.
Eelnevast tulenevalt seisab Riigikogul sellel suvel ees suur töö ja seda, kui põhjalikult see töö ära tehakse sõltub Riigikogust endast.

On äärmiselt positiivne, et Eesti on võtnud selgelt eitava seisukoha eurovõlakirjade kasutuselevõtu suhtes. Varasemad seisukohad selles küsimuses sedavõrd resoluutsed pole olnud. Valitsuse seisukohti toetas ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon käsitledes oma 6. juuli istungil viimase ülemkogu järeldustega seonduvat. Eesti ei toeta ka Euroopa Parlamendi algatatud võlakustutamise fondi ideed. Iga abilaen ja garantii peavad olema rangelt tingimustega ja suunama abisaajaid struktuursetele muutustele ja sundima riigi rahandust korda seadma.

Samas Kreeka puhul on selgunud, et riik pole suutnud isegi mitte asuda täitma viimase memorandumi tingimusi. Memorandumi tingimusi arutas Riigikogu oma kevadisel istungjärgul ja kiitis selle garantii andmise tingimusena heaks. Kuivõrd aga järgmise väljamakse sooritamine on tingimuste täitmisega seotud, siis on võlausaldajatel võimalik riiki survestada.

Mis puudutab Hispaaniaga seonduvat, siis see millised saavad olema täpsed tingimused ja eeldused selleks, et stabiilsusmehhanismist riigi panku toetada, tänase seisuga teada ei ole. Hispaania pankade otse stabiilsusfondist toetamise eelduseks on ka, et enne moodustatakse ühtne pankade järelevalve.
Ühtse järelevalvemehhanismi loomine oli ka üks keskseid küsimusi tippkohtumise järeldustes. Tegemist on siiski vaid otsusega hakata välja töötama tegevuskava. Avalikkuses käsitletakse teemat suurelt, räägitakse eurotsooni või isegi terve Euroopa Liidu ühtse pangaliidu loomisest. Samas pangaliit on erinevalt järelevalvemehhanismist hoopis ulatuslikum teema, hõlmates peale järelevalve ka ühise hoiuste tagamise ning ühtse kriisifondi haldamist.

Suure tõenäosusega piirdub algatus siiski mingis vormis ja ulatuses pangandusjärelevalvega. Arvestades seda, et Euroopa Liit on seni mitmete finantssektorit reguleerivate direktiivide väljatöötamisega edasi liikunud vaevaliselt, siis ka siin ei saa kiiret otsustamist loota. Näiteks põhiküsimus, kuidas hakkab toimima ühine hoiusekindlustus, kes vastutab kriisihalduse eest ja millised kohustused tulevad sellega seoses riikide eelarvetele, ei seni vastuseta.

Homme möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest.
Mäletan ise seda juunikuu päeva kakskümmend aastat tagasi päris hästi. Olin paar aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetanud ja mõningane töökogemus oli selleks ajaks juba seljataga.
Igal juhul oli toona aeg väga ootusärev. Tol ajal oli see ikkagi erakordne sündmus, täiesti uus olukord ja kogemus ning kõikjal oli tunda, et algamas on uus ajajärk. Rahareform muutis meie olustikku mastaapselt, tegemist oli ikkagi Eesti riigi lahtihaakimisega Nõukogude Liidu aegsest majandusest ja pangandusest.
1992. aasta esimeseks pooleks oli olukord majanduses ja inimeste igapäevane toimetulek kujunenud selliseks, et seda on tänapäeva heaoluühiskonnaga harjunud põlvkonnal raske ette kujutada. Aga neid aegu on vaja meenutada just sellepärast, et mõista milline on stabiilse valuuta tähtsus majandusele tervikuna ja läbi selle inimeste heaolule.
Muu maailmaga võrreldes olid inimesed muidugi väga vaesed, importkaupu legaalsest kaubandusvõrgust polnud praktiliselt võimalik saada, turul spekulantide poolt küsitud hinnad ei olnud enamikele jõukohased. Mööblit, olmetehnikat, vaipu, jne kaubandusvõrgus saada polnud, mitmed esmatarbekaubad olid saada vaid talongide alusel. Korterid ja autod olid tavalisele palgasaajale absoluutselt kättesaamatud. Rublaaja lõpul hakkasid kauplustest kaduma ka tavalised toiduained. Palgaks saadud rublade väärtus kahanes sedavõrd kiiresti, et need tuli kohe ära kulutada, aga midagi mõistlikku osta ei olnud paraku võimalik.
Rahareformi käigus 1500 rubla vastu vahetatud 150 krooni oli muidugi üsna väike summa, et kuni esimese kroonipalgani hakkama saada, aga olukord hakkas stabiliseeruma uskumatult kiiresti. Esimene krooniaasta oli muidugi kohanemise ja hindade stabiliseerumise aasta, aga peagi inflatsioon alanes ja meie oma raha oli sama hinnatud nagu rubla ajal spekulantide käes nähtud margad ja dollarid.
Eesti kroonist sai meie majanduse nurgakivi. Kuigi krooniaja algul olid palgad väga väikesed, hakkas inimeste heaolu ja toimetulek kiiresti paranema, kaubadefitsiit kadus peaaegu märkamatult.
Oma 18 aastase eksisteerimise ajal jooksul aitas Eesti kroon üles ehitada konkurentsivõimelise majanduse ja andis sellele muu maailma kontekstis usaldusväärsuse. Eesti kroon aitas meil üle elada keerukaid aegu ja hoolimata erinevate rahandusekspertide hoiatustest ei pidanud üle elama devalveerimist.
Ilma liialdamata võib öelda, et rahareformi järgselt sai Eestist üks maailma kiireminiarenevaid riike. Kogu Eesti krooni eksisteerimise aja jooksul püsis elanike usaldus oma valuuta suhtes väga kõrge ja meie kaunilt kujundatud kroonidest jäi inimestele ütlemata meeldiv mälestus.

Kolmapäeval läbis Riigikogus esimese lugemisel eelnõu, millega Maksu- ja Tolliameti töökorraldus viiakse üle uuele toimemudelile. Kaovad senised neli piirkondlikku keskust, ehk loobutakse territoriaalsest toimemudelist ning minnakse üle valdkondlikule toimemudelile. Sarnaselt tugiteenustele korraldatakse ka asutuse põhitegevused ümber valdkonnapõhiselt.

Lihtsalt lahtiseletatult moodustub senise nelja teeninduspiirkonna asemel üks ja ühtne teeninduspiirkond. Riigi erinevatesse keskustesse koondatakse erinevad pädevuskeskused, ehk nii luuakse Pärnusse, Kärdlasse, Kuressaarde, Haapsallu ja Raplasse tuludeklaratsioonide pädevuskompetents, Tallinnasse maksude arvestustegevus, Tartusse ja teistesse lõunas paiknevatesse asulatesse aruandlusdistsipliini tagamise kompetents ning Ida piirkonda teenindusliku kontrolli alane tegevus. Kaotatakse senised piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja koondatakse nende keskuste juhtide ametikohad.

Ümberkorralduse tulemusel on võimlik koondada töökohti, arendada paberivaba dokumendihaldust ja e-teenuseid ning kasutada seniseid ressursse efektiivsemalt. Muudatuste elluviimisel viiakse tegevused seni väljakujunenud keskustest – Tallinnast, Tartust, Põrnust ja Jõhvist rohkem mujale. Samas säilib senine teeninduskohtade võrk, ehk teeninduspunktid kus maksumaksja, kes ei kasutada teenuseid elektrooniliselt, saaks vahetult ametniku poole pöörduda.

Struktuurimuudatus on igati loogiline, sest Eesti on niivõrd väike, et kogu riiki saab käsitleda ühe ja ühtse teeninduspiirkonnana. Elektrooniliste teenuste kasutuse järjest laiemal rakendamisel on Maksu- ja Tolliameti struktuuriarendus igati loogiline, aga küsimus on selles, miks suurem osa ülejäänud riigiasutusi jätkavad töötamist teistsuguse mudeli alusel, kusjuures iga asutus arendab oma struktuure omal äranägemisel ja kogu riigi ulatuses on ei ole kedagi, kes arendusi koordineeriks.

Erinevalt Maksu- ja Tolliametist jätkab suurem osa asutusi tööd mitte valdkondliku, aga territoriaalse toimemudeli alusel.Mõnel riigiasutusel on neli territoriaalset keskust, mõnel kolm, nagu näiteks Keeleinspektsioonil. Sotsiaalkindlustusametil on kaks regionaalset üksust– Põhja- ja Lõuna Pensioniamet. Põllumajandusametil on 15 regionaalset keskust, PRIA-l seitse.

Iseloomulik on ka see, et asutuste regionaalne ülesehitus on reeglina absoluutselt erinev, ehk keskuste asukohad, nende regionaalne ulatus ja paiknemine on erinevad. Kui me vaatame asutuste teenindustoiminguid esmatasandil, siis teeninduspunktides saab klient vahetult kontakteeruda teenindava ametnikuga, täita blankette, anda sisse taotlusi ja avaldusi ning võtta vastu valminud dokumente või mingisuguseid tõendeid, jne. Samas võiks väiksemates või ka suuremates asulates ühendada erinevate asutuste teenindussaalid samasse büroohoonesse, mis võimaldab kokku hoida igasuguseid erinevaid tugitegevusi. Põhimõtteliselt ei ole vahet kas ametnik võtab vastu ja suunab edasi maksuameti deklaratsiooni või pensioniameti taotluse. Esmatasandi toimingud on reeglina standardiseeritud, üks ametnik suudab teenindada ka erinevate asutuste kliente ja seeläbi oleks võimalik tagada riigi kohalolek erinevates asulates väiksemate kuludega.

Aga seni kuni iga asutus arendab struktuure oma loogika kohaselt ei toimu ka edasiliikumist riigiasutuste ühiste teeninduspunktide loomise suunas. Loodetavasti vaatab Riigikogu rahanduskomisjon Maksu- ja Tolliameti struktuurimuudatust käsitlevat eelnõud menetledes veidi laiemalt ka teiste riigiasutuste toimimist.

Eurotsooni rahandusministrite poolt laupäeval heakskiidetud abiprogramm Hispaania pankadele peaks riigi vähemalt mõneks ajaks võlakriisi tähelepanu keskmest välja viima. Põhiküsimuseks on jätkuvalt, kas Hispaania riigivõlakirjade intressid hakkavad programmi väljakuulutamise mõjul alanema või mitte.
Kuigi programm suunatakse konkreetselt pangandussektorile, võib siiski küsida, et mis vahet on euroala võlakriisi kogukonteksti arvestades selles, kas raha antakse konkreetsele riigile varasemate võlgade tagasimaksmiseks, riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks või pankade rekapitaliseerimiseks. Igal juhul suurendab ka Hispaania panganduse abipakett täies ulatuses riigi laenukoormust. Laenukoormuse kasvades suurenevad ka intressimaksed ning veelkord tuleb rõhutada, et olukord saab hakata leevenema ikkagi peale seda kui laenu – ja intressikoormus hakkavad alanema.
Huvitav on teada, et vahepeal kaaluti ühe suurima pangakontserni- Bankia puhul ka skeemi, mis oleks võimaldanud riigi laenukoormust mitte suurendada, pannes selleks 19 mld euro mahus riigivõlakirju Bankia emafirmasse ning võtta nende tagatisel Euroopa Keskpangast laenu. Käiku see skeem siiski ei läinud.
Sisuliselt ei tähenda Hispaania pankade abiprogramm muud kui et stabiilsusmehhanismi kaudu kaasatakse laenuraha odavamalt kui Hispaania riik ise turgudelt hetkel saaks. Juhul kui abiprogrammi tulemusel ei ole võimalik tekitada programmis osalevatele pankade aktsiatele uut väärtust, jääb laenu tagasimaksmise kohustus maksumaksja kanda.
Lähiajal toimuvad võlakirjaoksjonid näitavad millist stsenaariumit investorid tõenäolisemaks peavad.

Eelmisel nädalal oli Riigikogu rahanduskomisjoni delegatsioon külas Läti Seimi rahanduskomisjonil Riias. Kohtusime Läti Seimi rahanduskomisjoni esimehe, rahandusministri ja Läti panga esindajatega.

Läti majandusareng on tänavu näidanud märkimisväärseid tulemusi, majanduse stabiliseerumine hiljutisest suurest langusest väljumisel on ületanud kõiki ootusi. Märkimisväärselt on paranenud riigi rahanduse olukord, eelarvedefitsiit peaks alanema 2010. aasta 8,5% tasemelt 2% lähedasele tasemele käesoleval aastal.

Ometi vajas riik hiljuti rahvusvahelist finantsabi. Tänase euroala võlakriisi taustal on üsna erandlik, et rahvusvaheline finantsprogramm mõjus Lätile positiivselt. Võlausaldajate toel õnnestus valitsusel ellu viia eelarvepoliitika tasakaalustamine ja ulatuslikud kärped, lisaks viidi läbi haldusreform, alustati haridussüsteemi, politsei ja tervishoiusüsteemi reformimist. Riigi hea maine taastamine, finantskriisi ületamine ja abiprogrammi lõpetamine on ilmselgelt märkimisväärsed saavutused.

Võlausaldajatele makstakse tagasi võetud laene, tänavu tagastatakse 330 miljonit eurot, viimased tagasimaksed tehakse aastal 2025, kokku tuleb võlausaldajatele tagastada 7,5 miljardit eurot.

Aastal 2014 kavatseb riik võtta kasutusele euro.

Sellel taustal on tähelepanuväärne Läti riigi plaan viia läbi tööjõumaksude reform, nihutades maksukoormuse tööjõumaksudelt senisest enam tarbimismaksude ja varamaksude suunas.

Üksikisiku tulumaksu alandatakse praeguselt 25% tasemelt 20 % järk- järgult tasemele 2015. aastaks. Käibemaks alaneb juba tänavu praeguselt 22% tasemelt 21% tasemele.

Samal aja prognoosib riik maksutulude mahu kasvu eelmise aasta 3,881 miljardi lati tasemelt 4,502 miljardi latini 2015. aastal. Maksukoormuse langetamisega eeldatakse soodsat mõju majanduskasvule ja parandada maksude kokkukogumist. Siia tuleb lisada, et ka seni oli Läti ühe madalama maksukoormusega riik kogu Euroopa Liidus.

Värskelt avaldatud rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1 294 236 püsielanikku, Lätis elab hiljuti läbiviidud rahvaloenduse andmetel 2 067 997 elanikku.

Rahvaloenduse andmeid aluseks võttes on huvipakkuv võrrelda kui palju Läti saab maksutulu ühe elaniku kohta Eestiga võrreldes.


Eesti kogus 2011. aastal käibemaksu – 1,343 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,801 mld eurot, aktsiise 717 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 227 miljonit eurot.

2011. aastal kogus Läti maksutulu järgmiselt – käibemaksu 1,373 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,761 mld eurot, aktsiise 689 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 281 miljonit eurot.

Ehk, eelpooltoodud ja riigieelarve tulude allikana põhiliste maksuliikide osas saab Eesti võrreldes Lätiga, samas suurusjärgus maksutulu, aga Läti rahvaarv on 60% suurem kui Eestis.

Nii suudab Läti koguda käibemaksu ühe elaniku kohta aastas 664 eurot, Eesti aga 1038 eurot. Samas käibemaksumäär Eestis on 20%, Lätis aga.

Kokkuvõtteks- igal juhul on Läti valinud maksupoliitikas julge strateegia, maksukoormuse vähendamise ja maksude parema kokkukogumise tulemusel saavutatakse parem maksulaekumine ja soodsam keskkond kiiremaks majanduskasvuks ning kokkuvõtteks saab ka riik senisest enam maksutulu.