Kui seada kaalukausile käibemaksu määra ühtlane langetamine ja uute erisuste sisseviimine, siis tuleb kindlasti eelistada käibemaksu ühtlast langetamist. Maksumäära ühtlane langetamine elavdaks majandust ja sisetarbimist ning mõjuks ka inflatsiooni alandavalt

. Pealegi riigil jääb üllatavalt suur summa käibemaksu kogumata ja riik ei ole just ülemäära tulemuslik käibe- ja aktsiisipettuste tõkestamisel. Mida madalam on üldine maksukoormus ja mida vähem erandeid ja erisusi, seda tulemuslikum on ka maksukogumine.

Arvestades aga praeguse riigieelarve seisuga, siis pole minu hinnangul ei maksulangetuseks ega erisuste sisseviimiseks mingit võimalust kuna eelarves pole lihtsalt ruumi. Tegelikult maksukoormus meil isegi veidi väheneb, seda tänu juba toimunud töötuskindlustusmakse määrade alandamisele ja tulumaksumäära langetamisele aastast 2015. Alati võib muidugi öelda, et maksukoormus võiks alaneda veelgi kiiremini kui praegused kavad ette näevad. Sügisesed eelarveläbirääkimised tulevad pingelised, ootel on õpetajate, päästetöötajate, politseinike ja tegelikult kogu avaliku sektori palgaküsimus, vaja on langetada tulumaksuvaba miinimumi ja mõelda ka toimetulekutoetuse piiri tõstmisele. Selline on poliitiline reaalsus, nende teemade ümber on ka debatid Riigikogus, kahetsusväärselt vähe aga leiavad käsitlemist meetmed, kuidas tõsta Eesti üldist atraktiivsust investeerimiskohana.

Riigid on tugevas konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast. Meie naaberriigid Soome ja Rootsi otsustasid langetada tulumaksumäära ja seda hoopis jõulisemalt kui meie seda teeme. Läti on viinud sisse mitmeid muudatusi oma maksusüsteemi, eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid. Olgu näiteks Läti madal maksumäär dividendidelt või soodustused valdusfirmadele.

Käibemaksu erisuse sisseviimine toidule annaks eelise põhiliselt toiduainete hulgi- ja jaekaubanduse ettevõtetele. Käibemaks toimib selliselt, et ettevõtte enda maksustatavalt käibelt arvestatakse maha ostudelt tasumisele kuuluv käibemaks. Soodustatud valdkonna puhul arvestatakse maha ostudelt tasutud 20% määraga tasutud käibemaks, enda käive aga maksustatakse väiksema määraga, ehk tulemuseks on, et soodustatud valdkonna ettevõtted saavad riigilt tagasi rohkem käibemaksu kui ise maksavad. Soodustus parandab valdkonna ettevõtete konkurentsivõimet ja kasumeid, aga ei pruugi jõuda lõpptarbijani.

Teiseks juba sisse viidud erisus ühele valdkonnale tekitab surveid alandada maksumäära ka teistes valdkondades. Näiteks lastekaupadele. Ühe erandi sisseviimine reeglina toob kaasa järgmised, tulemuseks on auklik, ebaefektiivne ja olenevalt vaatenurgast ebaõiglane maksusüsteem ja riigieelarve tulude puudujääk.

Tegelikult on see suure osa Euroopa riikide tänane olukord, riigivõlg on talumatult suur ja riigid mitte ei saa langetada, aga peavad tõstma käibemaksumäära.

Riikide varimajanduse ulatust mõjutavad mitmed tegurid ja põhilised nendest on üldine ärikultuur ja hoiakud, samuti üldine maksukoormus ja maksusüsteemi eripära. Peale selle mõjutavad varimajanduse osakaalu maksuhalduri kontrollitöö tõhusus ning ulatus ja mõju võib avaldada ka majandustsükkel, olenevalt sellest kas tegemist on tõusufaasi või majanduslangusega.

Eesti on edukalt väljunud majanduskriisist, saanud eurotsooni täisliikmeks ja aastatega on paranenud ka üldine ärikultuur ning maksukoormus on veidi alanenud. Sellepärast mõjus üllatavana asja valminud SEB varimajanduse ja ärikultuuri uuringu järeldus selle kohta, et Eestis pole varimajandus 2009. aastaga võrreldes vähenenud. Tegemist on huvitava uurimismaterjaliga, kõigis Balti riikides ühtsetel alustel läbiviidud küsitlus hõlmas igas riigis 500 ettevõtjat.

Kui varimajanduse ulatus SKP suhtes on Lätis jõudsalt kahanenud, siis Eestis ja Leedus on see püsinud samal tasemel. Kui vaadata varimajanduse komponente, siis on aga need pigem sarnased Lätis ja Leedus, Eestis on aga lõunanaabritega võrreldes erisused. Läti ja Leedu puhul on ümbrikupalkade ja mittedeklareeritud ettevõtlustulude struktuur sarnane, Eesti puhul aga ümbrikupalkade osakaal rõhutatult suurem mitteametlike ettevõtlustuludega võrreldes. Siinkohal tuleb esile meie maksusüsteemi mõju varimajandusele, kus ilmselgelt suurimaks probleemiks on kõrged tööjõumaksud, samal ajal kui ettevõtte tulumaksusüsteem on ettevõtluskeskkonnale soodne.

Uuringu keskne järeldus on, et varimajanduse ulatus on selges sõltuvuses ettevõtjate rahuolu või rahulolematusega riigi maksusüsteemi suhtes. Ettevõtjad soovivad eelkõige maksusüsteemi stabiilsust, maksumaksjate võrdset ja õiglast kohtlemist ning maksusüsteemi läbipaistvust ja selget arusaama kuidas nendelt kogutud maksutulu kasutatakse. Siit tuleb maksupoliitikutele soovitus kujundada erinevaid tululiike ja tulusid võrdselt kohtlev ja võimalikult väheste erisustega maksusüsteem, kus maksumäärad ei ole ülejõukäivad ja oleksid konkurentsivõimelised teiste riikidega võrreldes. Kui näiteks põhiliste tululiikide – palgatulu, kapitalitulu ja ettevõtlustulu maksukoormus väga palju ei erineks, siis poleks põhjust kajastada maksustamisel tulu sellise tululiigina kus maksukoormus on madalam. Tüüpiline näide selle kohta on palgatulu näitamine dividendituluna.

Üldine maksukoormus on kõigis kolmes Balti riigis Euroopa Liidu keskmisest madalam, 2011. aastal Lätis ja Leedus alla 30%, Eestis 33% SKP suhtes.

Sellel vaatamata toob uuring välja, et ettevõtjate rahuolu olemasoleva maksusüsteemiga on Eestis kõrgem kui Lätis ja Leedus. Kui 2012. aastal ei olnud meil maksusüsteemiga rahul 39% ettevõtjatest, siis Lätis ja Leedus oli rahulolematuid vastavalt 54 ja 63% ettevõtjatest. Maksusüsteemiga olid meil rahul 27% ettevõtjatest, Lätis ja Leedus vastavalt 16 ja 19% ettevõtjatest.

Seega tuleb otsida ka muid põhjusi kui ainult rahulolu maksusüsteemiga, selgitamaks miks meil varimajandus pole viimastel aastatel kahanenud. Üks tegur, millele antud uuring tähelepanu pöörab, on ka maksuhalduri sekkumise ulatus ja tulemuslikkus. Samuti on oluline, et ka muud riigis rakendatavad poliitikad võtaksid arvesse varimajanduse probleemi ning et see poleks vaid maksuhalduri, vaid ka teiste ametkondade ühine mure.

Eesti Panga aastaaruande eilne arutelu rahanduskomisjoni istungil oli põhjalik ja komisjoni liikmete huvi oli aruande vastu suur. Teine aasta Euroopa keskpankade süsteemis oli Eesti Pangale ikkagi uus kogemus ja võib öelda, et Eesti Pank on uude rolli jõudnud sisse elada ja tublisti panustada. Teisalt oli komisjoni kõrgendatud huvi teema vastu seotud sellega, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel.

Tõesti, erakorraliste meetmete ja suuresti ka Euroopa Keskpanga avalduse tulemusel sekkuda nii palju kui vaja, on finantsurgude turbulentseid tasandunud ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks kui oli aasta algul.

Eelmisel aastal toimus teine kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimisoperatsioon, aasta algul jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostuprogrammi raames ja kuulutati välja rahapoliitiliste otsetehingute programm. Viimase programmi raames küll tehinguid ei tehtud, aga senised programmid ja keskpanga lubadus vajadusel ulatuslikult sekkuda on ilmselgelt finantsturgudele mõju avaldanud. Eelmise aasta teisel poolel muutus olukord finantsturgudel tuntavalt stabiilsemaks võrreldes olukorraga võlakriisi tipus.

Siinkohal tuleb aga arvestada, et kuigi erakorralised meetmed on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused veel kaugeltki mitte ületatud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära kõrge ja seni kuni võlakoormus pole langenud jätkusuutlikule tasemele ei saa rääkida võlakriisi lahendamisest.

Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumise puhul on põhiline kaasnev probleem see, et sekkumine finantsurgudele kahandab probleemsete riikide motivatsiooni struktuurseid reforme läbi viia ja riigi rahandust jätkusuutlikule rajale viia.

Euroopa Keskpank on küll lubanud, et edaspidi hakkab pank riigi võlakirju ostma alles siis, kui riik on palunud abi ja nõustunud tingimustega ning kokku leppinud reformikava.

Kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on kehtestatud ranged tingimused, siis eelmisel aastal keskpanga avaldatud teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi (SMP) raames on keskpank soetanud võlakirju 208 miljardi euro mahus. Sellest pool, ehk 99 miljardit moodustavad aga Itaalia võlakirjad.

Itaalia puhul pole aga riigipõhist abiprogrammi kokku lepitud, ehk pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on käiku läinud ilma mingeid programme kokku leppimata ja tingimusi seadmata.

Teiseks tuleb arvestada sellega, et väärtpaberiprogrammide raames kokkuostetud võlakirjad võivad sisaldada ka finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju Eesti Panga aastaaruande andmetel eelmise aasta lõpu seisuga 208 mld (192,6 mld) eurot ja nendest Eesti Panga bilansis on neid võlakirju summas 341 mln eurot vastavalt Eesti Panga osalusele keskpankade süsteemis.
Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita teenib Eesti Pank nendelt võlakirjadelt tulu, aga juhul kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumeid, ehk need võlakirjad kannavad reaalset riski.

Avalikkusel on ilmselgelt jätkuvalt suur huvi Euroopa Keskpanga otsuste vastu ja seetõttu on igati tervitatav Eesti Panga suund suuremale avatusele. Eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja täiesti põhjendatult avalikkus ei saa teada kavandatavatest meetmetest või konkreetsest sekkumise plaanidest ja nende ulatusest. Aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada ja sealhulgas ka Eest Pank peaks senisest rohkem selgitama oma keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti.

Tavapäraselt on valitsusel kevadel kohustus koostada eelarvestrateegia, milline on põhiline dokument, kus täpsustatakse kolme eelseisva aasta kavad ja seatakse plaanid neljandaks aastaks. Sellel korral aga muutis ülesande erakordseks Euroopa Liidu struktuurivahendite praeguse perioodi lõppemine ja uue perioodi algus. Siseriiklike eelarvevahenditega koos tuli kokku leppida ka Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahendite kasutamine. Neid vahendeid on kokku koos maaelufondidega 4,6 miljardit eurot, struktuurifondide maht strateegiadokumendis on 3,18 miljardit eurot ja need jagunevad omakorda viie üleriigilise eesmärgi vahel.

Need eesmärgid on kvaliteetne, kättesaadav ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestav haridus; kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu; teadmistemahukas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus; puhas ja mitmekesine looduskeskkond; elanike vajadusi rahuldavad ja ettevõtlust toetavad kestlikud ühendused ja liikumisvõimalused. Lisaks rahastatakse riigi haldusvõimekuse tõstmist.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna arendamisele on kavas suunata 755 miljonit, haridussüsteemi uuendamisele 438 miljonit, tööturu arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele 553 miljonit, transpordi arendamisele 600 miljonit eurot, puhast ja mitmekesist looduskeskkonda 666 miljonit, haldusvõimekuse suurendamiseks 173 miljonit eurot.

Uue eelarveperioodi Euroopa Liidu vahendite, aga ka siseriiklike vahendite arvel kavandatavate investeeringute puhul tuleb arvestada, et need oleksid jätkusuutlikud ka euroraha toeta ja positiivse mõjuga majandusele ning ühiskonnale.

Koos siseriiklike ja Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahenditega on eelarvestrateegiaga planeeritavate summade kogumaht järgmisel aastal 7,87 miljardit eurot ja kasvab 2017 aastaks 9,1 miljardi euroni. Eelduseks on, et Eesti majanduse stabiilne kasv jätkub , samas kui maailmamajanduse kasvutempo jääb tagasihoidlikule tasemele.

Valitsus kavandab tasakaalus eelarvepoliitika jätkamist ja seab eesmärgiks eelarve ülejäägi saavutamise ning kavandab reservide taastamist. Aprilli algul avaldatud majandusprognoosile tuginev eelarvestrateegia seab eesmärgiks reservide suurendamise alates 2016 aastast. Eelarve- ja majanduspoliitika prioriteetideks on majanduskasvu soodustamine, konkurentsivõime edendamine ja tööhõive suurendamine.

Oluline on teada, et maksupoliitikas suuremaid muudatusi ei kavandata, tulumaksulangetus 20%le on juba varem seadustatud. Tulumaksu langetamine ja töötuskindlustusmaksete alandamine vähendab tervikuna tööjõu maksukoormust. Tulumaksu langetamisel on vaja silmas pidada seda, et ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi on teinud otsuse langetada jõuliselt ettevõtte tulumaksukoormust ja kavandavad maksumäära langetamist meie maksumäärale lähedasele tasemele.

Eesti maksukoormus alaneb praeguselt 32,9% tasemelt 2017 aastaks 31,4%le SKPst. Võrdluseks – Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine maksukoormus 2011 aastal oli 40,1% SKPst.

Eelarvearutelud valitsuskabinetis olid keerulised ja valikute langetamisel tuli arvestada võimalustega, ehk majandusprognoosis etteantud tulude mahuga, jäädes samas tasakaalus eelarve raamidesse. Osalesin fraktsioonipoolse vaatlejana eelarvestrateegia arutelude juures ning võin kinnitada, et otsused tulid pikkade arutelude tulemusel ja kõigi poolt ja vastuargumentide põhjalikul kaalumisel. Järeleandmisi tuli teha kõigil ministritel, olgu siinkohal märgitud, et ainuüksi Euroopa Liidu fondidest taotleti vahendeid üle kahe korra rohkem võrreldes kinnitatud vahendite jaotusega. Otsuste langetamisel lähtus valitsus põhimõttest, et vahendid oleksid maksimaalselt fokusseeritud, samuti tuli arvestada vahendite kasutamise järelmõjudega, ehk sellega, et nende mõju kestaks pikaajaliselt ja et elluviidavatel tegevustel ja investeeringutel oleks kestev mõju majandusele ja ühiskonnale, vältides samal ajal ülemäärase koormuse tekkimist eelarvetele.

Järgmiste aastate eelarvetes valikuvõimalusi juurde ei tule ja olukorras kus sotsiaalvaldkonna kulude maht kasvab, jääb nn vabade vahendite osakaal üha väiksemaks. Kui veel eelmisel aastal oli vabu, ehk mittefikseeritud kulusid 29% eelarvemahust, siis 2017 aastaks väheneb mittefikseeritud vahendite osakaal 23%le SKP suhtes.

Meie ministritest on rahaliselt kõige mahukamad eelarved sotsiaalministril ja keskkonnaministril. Sotsiaalvaldkonnas on Euroopa Liidu eelarvevahendite planeerimisel prioriteediks kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu ning töövõimeskeemi reformi käivitamine, samuti lapsehoiuteenuse kättesaadavuse suurendamine, hoolekandeteenuse kättesaadavus ning esmatasandi arstiabi. Keskkonnavaldkonnas läheb põhirõhk seniselt vee ja jäätmete investeeringutelt enam looduskaitsele. Enam tähelepanu läheb loodusressursside tõhusamale kasutamisele, rakendades selleks innovatiivseid tehnoloogiaid ja edendades alternatiivkütuste kasutamist.

Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.

Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.

Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.

Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.

Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.

Ene Ergma tagasivalimine Riigikogu esimeheks oli igati ootuspärane, aga aseesimeeste valimise tulemus oli küll suur üllatus.

See et salajasel hääletusel läheb mõni hääl ikka koalitsioonil kaduma, on tavapärane. Aga tänane tulemus kus koalitsioonist läks Jüri Ratasele 10 häält ja Eiki Nestorile 4 häält, pluss rikutud sedelid, oli ikkagi raskesti ennustatav. Salajase hääletuse puhul tõesti ei ole teada, kust hääled võisid tulla, aga reformierakonna poolelt on see küll loogikavastane.

Igal juhul tänane valimiste tulemus näitas, et praegusele koalitsioonile pikka tulevikku ennustada on raske. Koostöö kindlasti jätkub, sest ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi ei ole. Koostöö muutub aga järjest keerulisemaks.

Riigikogu koridorides räägitakse, et Keskerakonna pakkumine oli jätta ära ööistungid seoses eelseisva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse menetlemisega. See ei ole siiski tõsiseltvõetav, kõige tõenäolisem on ikkagi ühe koalitsioonipartneri soov teisele koalitsioonipartnerile midagi näidata või tagasi teha.

Kuna valimiste tulemusel jätkavad senised aseesimehed, siis juhatuse töö jätkub nii nagu seni, aga häälte jagunemine on kindlasti koalitsiooni edasisele koostööle jälje jätnud.

2012 aasta veebruaris leppisid euroala rahandusministrid kokku Kreeka 130 miljardi suuruse abiprogrammi. Programmi oluliseks osaks oli nn erasektori osalemine ja kreeka võlgade osaline mahakandmine. Erasektor kandis 53,5% Kreekale antud laenudest maha. Abiprogrammi raames ostis Kreeka erainvestoritelt tagasi kõik võlakirjad selliselt, et iga saja euro vastu anti uued võlakirjad 46,5 euro väärtuses. Kohe kirjutati maha kokku 107 miljardit eurot , 93 miljardi euro ulatuses pikendati tagasimaksmise tähtaega 30 aastani.

Ühed suuremad kannatajad selles „erasektori osalemises“ olid Küprose pangad. Kreeka võlavähenduse tõttu kandsid Küprose pangad maha 4,5 miljardi ulatuses Kreeka võlakirju. Võrdluseks Küprose parlamendi poolt tagasilükatud hoiuste maksustamiselt loodeti saada 5,8 miljardit eurot.

Lisaks võlakirjadele on Küprose pangad andnud Kreekale ka otselaene 21,3 miljardi euro mahus.

Aasta tagasi kui Kreeka probleemi lahendus leiti, ei olnud just ülemäära palju juttu sellest, mis tagajärjed võivad olla lahendusel, kus osa võlast lihtsalt maha kirjutatakse. Vähemalt Küprose osas tuleb välja, et võla mahakirjutamise kulu üritatakse võtta hoiustajatelt. Plaan sellisel kujul ei läinud aga läbi, samal ajal on aga tekitatud väga suur panganduse ja hoiustamise usaldusväärsusele.

Tagasilöök Küprose kaasuses näitab, et euroala võlakriisi lahendamine võib veel pikalt kesta ja võtta üsna ootamatuid pöördeid.

Riigikogu rahanduskomisjon kohtus täna Rootsi parlamendi rahanduskomisjoni delegatsiooniga. Võttes arvesse naaberriikide suunda maksude alandamisele, tuleb ka Eestil leida täiendavaid võimalusi maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmiseks.

Riigid on omavahel tihedas konkurentsis maksusüsteemide arendamisel eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid ja välisfirmasid. Rootsi riik on selles vallas astunud suure sammu edasi, langetades alates käesoleva aasta algusest ettevõtte tulumaksu seniselt 26,3 protsendilt 22 protsendile. Ettevõtte tulumaksu langetamisega tahab valitsus meelitada rahvusvahelisi suurfirmasid Rootsi investeerima ja töökohti looma. Ettevõtte tulumaksu vähendamist on Rootsi valitsus põhjendanud ka OECD hinnanguga, mille järgi ettevõtte tulumaks on ettevõtluskliima jaoks kõige kahjulikum maks.

Rootsi 22 protsendine ettevõtte tulumaksu määr on väga lähedal Eesti 21 protsendisele tulumaksumäärale ja tõstatab küsimuse vajadusest senisest tõsisemalt tegeleda meie maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmisega.

Eestis on küll ettevõte teenitud kasum tulumaksust vabastatud seni kuni seda pole dividendidena või muus vormis ettevõttest välja võetud, aga meie 21 protsendine tulumaksumäär dividendidelt ja muudelt väljamaksetelt ei ole pikemas perspektiivis konkurentsivõimeline rahvusvaheliselt. Alates 2015. aastast alaneb meie tulumaksumäär 20 protsendile, aga arvestades meie naaberriikide, sealhulgas ka Läti astutud samme, ei pruugi see olla piisav maksusüsteemi konkurentsivõime parandamiseks.

Kohtumisel Rootsi rahanduskomisjoni delegatsiooniga käsitleti põhiliselt Euroopa liidu finantsraamistikku puudutavaid küsimusi, Eesti eurole ülemineku kogemusi, majanduskriisi ületamist, tööturu ja maksupoliitika küsimusi ning pangandusjärelevalve süsteemi puudutavaid teemasid.

Astmelise tulumaksu propageerijad ei ole kas suutnud või vaevunud seni esitama ühtki maksuseaduse eelnõu, mida oleks võimalik konstruktiivses vaimus arutada. Jättes praegu kõrvale arutelud astmelise tulumaksu negatiivsetest mõjudest majanduskeskkonnale tervikuna, siis tegelikult pole seni teema sisuliseks käsitlemiseks võimalust tekkinudki, sest pole teada, kuidas uus süsteem konkreetselt välja nägema hakkab. Ka maailmapraktika on äärmiselt kirju. Keskerakond on vormi täiteks paar eelnõu esitanud, nende sisu on paari muudatuse sisse viimine praegu kehtiva tulumaksuseaduse maksumäära puudutavasse paragrahvi.

Aga praegune tulumaksuseadus on üles ehitatud ühetaolise tulumaksusüsteemi loogikale, kõiki tululiike koheldakse ja maksustatakse võrdselt,
kehtib igakuine tulumaksu kinnipidamine ja maksumäär ei muutu tulu suurusest tingituna. Astmelise tulumaksu jaoks on vaja praegusest täiesti erineva ülesehituse, printsiipide ja maksuloogikaga seadust. Imelik, et seda eelnõu pole seni astmelise tulumaksu austajad seni esitanud. Argument, et kunagi, aastani 1993, kehtis astmeline tulumaks ja meil on kogemus olemas, ei ole asjakohane, sest toonases üleminekumajanduses polnud olemaski kaasaegses mõistes maksusüsteemi. Praegu kehtiva ühetaolise tulumaksu seaduse teksti maksuastmete meelevaldse istutamise tulemuseks oleks maksumonstrum, mida praktikas rakendada pole võimalik.

Kuna astmelise tulumaksu seadust pole senini esitatud, siis pole näiteks teada, kuidas ja millise määraga toimub tulumaksu jooksev kinnipidamine palgatulult, kuidas hakatakse maksustama dividende ja kuidas maksustatakse mitteresidente astmelise tulumaksu tingimustes. Kui ka praeguse maksusüsteemi olukorras on probleemiks, et palka makstakse välja dividendidena, siis astmelise tulumaksu tingimustes on igal juhul suurema tulu teenijatel huvi näidata kõrgema maksuastme alla kuuluvat tulu dividendina. Kas see on astmelise tulumaksu taotlejate eesmärk, pole teada, kuna eelnõud pole.

Järgmise küsimus tekib väidetava täiendava maksutulu osas. Täiendava tulu suurust astmelise tulumaksu rakendamisel saab välja arvutada alles peale seda kui on olemas eelnõu.
Eelpoolnimetatud dividendide, mitteresidentide ja maksu kinnipidamise küsimuste praktilise rakendamise põhimõtetest sõltub väga otseselt riigi täiendavate tulude suurus. Aga arvestades tõsiasjaga, et just vasakpoolsete maksuideoloogide arusaamine ideaalsest maksusüsteemist sisaldab kõrgeid maksumäärasid, eriti rikastele, aga samas ka arvukalt erandeid ja erisusi, millega läbi maksusüsteemi püütakse lahendada erinevaid sotsiaalseid probleeme, siis lõpptulemusena ei pruugi riik täiendavat maksutulu astmelise tulumaksu rakendamisest saadagi. Seda hinnata alles peale seda kui on olemas eelnõu.

Kuna tulumaksu periood on kalendriaasta, siis uus süsteem saab rakenduda esimesest jaanuarist. Arvestades sellega, et uue süsteemi rakendamiseks on vaja muuta tulude deklareerimise põhimõtteid, vaja on uusi deklaratsioonivorme ja rakendamise kordasid, elektrooniliseks deklareerimiseks ka infotehnoloogiliste keskkondade ümbertegemist, siis juhul kui uue süsteemi propageerijad sooviksid tõsiseltvõetavat arutelu, tuleks vastav eelnõu välja töötada ja esitada juba käesoleva aasta kevadel. Siinkohal tasub aga kahelda, kas sellist huvi üldse ongi ja arvatavalt tõusetub teema üldsõnalise ja pelgalt loosungina vaid valimiseelsetes debattides.

Riigikogu rahanduskomisjon menetles tavapäraselt arvukalt rahandusvaldkonda, maksusid ja riigieelarvet puudutavaid seaduseelnõusid. Aasta esimesel poolel olid päevakorras mitmed Euroopa Liidu rahandust ja majandust puudutavad eelnõud.

Siseriiklikus plaanis väärib esiletoomist muudatuste sisseviimine vedelkütuse seadusesse, millega tõhustati ja parandati Maksu- ja Tolliameti võimalusi salakütuse turult tõrjumiseks.

Aasta teises pooles andsid tooni järgmise aasta riigieelarve ja selle rakendamisega seotud eelnõud.
2013 aasta eelarve võimaldab üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris ja seda enam kui5%. Järgmise aasta riigieelarve võimaldab käivitada mitmeid reforme, olgu siinkohal nimetatud koolivõrgu korrastamine, haridusreform ja lastetoetuste süsteemi ümberkorraldamine. Pensionide,sotsiaaltoetuste ning palkade tõstmine on tänase võlakriisis Euroopa kontekstis üsna harukordne. Selle saavutamiseks pole vaja ette näha maksude tõusu, maksudest tõuseb vaid alkoholi- ja tubakaatsiis. Maksukoormus tervikuna isegi veidi alaneb, seda suuresti tänu töötuskindlustuse maksemäära alanemisele.

Aasta teisel poolel menetletud eelnõudest olid olulisemad veel kodualuse maa maamaksuvabastuse regulatsiooni täpsustamisega seonduv ning kohalikke omavalitsusi puudutav KOV finantsjuhtimise seadus.

Tavapäraselt tuli aasta vältel tõrjuda arvukaid opositsiooni algatatud eelnõusid olemasoleva maksusüsteemi kraavikeeramiseks või riigile ülejõu käivate kohustuste võtmiseks, mille ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks oleks riigi võlakriisi viimine või üleüldise usaldamatuse tekitamine meie majanduse suhtes.