On olemas tõenäosus, et Kreeka ei suuda rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkuleppele jõuda ja riiki või tabada maksekatkestus. Välismeedias arutatakse selle üle intensiivselt ja tänase teadmise järgi ei ole lihtne ennustada Kreeka probleemide lõpplahendust.

Üks Kreeka suurematest võlausaldajatest on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF). Eesti riik on võtnud kohustuse tagada 1,995 miljardi euro ulatuses fondi poolt programmide rahastamiseks võetud laenude ja väljaantud võlakirjade põhiosa. See on maksimaalselt võimalik garantii, viimase garantiide raporti järgi on käikuantud garantiist Eesti osa 567 miljonit eurot.

Fond on laenanud oma vahendid Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmide rahastamiseks. Iirimaa ja Portugali programmidega seotud riskid on madalad, need riigid on abiprogrammidest väljunud ja järelejäänud laenukohustuste täitmisega seotud riskid on madalad. Kuna hilisemad programmid on üle läinud alalisse fondi ESM, siis peaks ka garanteerivate riikide käikuantud garantiid jääma praegusesse suurusjärku, ehk Eesti puhul oleks see 567 miljonit eurot.

Eelmise aasta lõpu seisuga oli stabiilsusfondi poolt rahastatud abiprogrammide maht kokku 179 miljardit eurot, sellest Kreeka programm 135 miljardit eurot, Iirimaa programm 18 miljardit eurot ja Portugali programm 26 miljardit eurot.

Kreeka laenuprogramm on stabiilsusfondi mahust ca 75 protsenti. Kui me vaatame krediidiasutust tavatähenduses, näiteks panka mille laenuportfellist 75 protsenti on probleemsed laenud, siis oleks sellise panga tegevuse jätkumine küsitav. Maksekatkestuse olukorras peab fond ise oma kohustusi täitma, maksma tagasi või refinantseerima Kreekale edasilaenamiseks võetud laenud ja tasuma neilt intressid. Riigigarantiid võivad käiku minna juhul kui fond ei suuda oma kohustusi täita.

Kreeka tõttu suurenenud riskid peaksid kajastuma fondi võlakirjade tootlustes, aga siin ei ole muutusi märgata. Stabiilsusfondi võlakirjad on jätkuvalt nõutud kaup ja hiljuti ostis ka Eesti Pank neid võlakirju 100 miljoni euro mahus. Kreeka üha suurenev risk ei ole mõjutanud fondi võimet oma võlakirju emiteerida. Ka fondi varadele antud reitingud püsivad tugevad.

Seega reitinguagentuure ja fondi võlausaldajaid huvitab eelkõige fondile garantiid andnud riikide finantsseis ja reitingud. Eelkõige räägime siin suurimate garanteerijate, Saksamaa ja Prantsusmaa reitingutest. Seega ka risk, et Eesti riigi poolt antud garantii võiks käiku minna, on madal.

Maksekatkestuse puhul on ka EFSF´il õigus Kreeka olemasolevad laenud tagasi kutsuda. Fondi raamatupidamises tuleks teha nõuete allahindamine ja arvestada kahjumiga. See ei tähenda, et nõuded maha kirjutatakse, nõuete allahindlus fondi raamatupidamises ei vabasta Kreekat tema kohustuste täitmisest.

Tuleb arvestada ka sellega, et tulenevalt Kreekale antud abiprogrammi tingimustest algavad tagasimaksed alles aastal 2022. Luksemburgi äriseadus, mille alusel EFSF tegutseb, lubab ka negatiivset omakapitali. Alates aastast 2022 kui Kreeka peab hakkama fondile tagasi maksma laenude põhiosa koos intressidega, hakkavad vähenema ka garanteerivate riikide poolt käikuantud garantiid.

Valitsusliidu leppes on detailides veel lõpuni lahtirääkimata madalapalgaliste abistamiseks mõeldud iga-aastane tagasimakse süsteem. Tagasimakse suurus arvutatakse lahutades absoluutse vaesuse piirist 35 protsenti inimese brutokuupalgast ja korrutatakse töötatud kuude arvuga. Miinimumpalga, 390 euro puhul oleks maksutagastus 822 eurot aastas.

Rahandusminister Sester on avalikkusele asja selgitanud nii, et tegemist on tulumaksu tagastusega ja et maksutagastusi hakatakse tegema tuludeklaratsiooni alusel. Miinimumpalgalt saab aga maksta tulumaksu mitte rohkem kui 533. Seega osa tagastusest, ehk miinimumpalga puhul 289 eurot oleks riigipoolne dotatsioon või palgalisa, mitte maksutagastus.

Aga nimetagem seda tagastust kuidas tahes. Kui seda kujutada graafiliselt, siis on näha, et tegemist on IRL´i valimiseelse madalapalgaliste maksuvabastusele sarnaneva skeemiga. Vahe IRL´i valimislubadusega on vaid selles, et tulumaksuvabastus on palgale alla 390 euro kuus, mitte palgale 500 eurot kuus ja vahemik, kus soodustus taandub pole mitte 500 kuni 846 eurot vaid 390 kuni 615 eurot.

IRL´i valimiseelse maksuettepaneku üks puudus oli ka, et see tõstis teatud vahemikus marginaalset maksumäära 40 protsendini. Marginaalne maksumäär näitab, kui palju inimene kaotab kui tema töötasu tõuseb, tingituna suurenevast maksukoormusest või vähenevast toetusest.

Järgmisel joonisel on näha, et kehtiva maksumäära ja kahaneva tagastuse koosmõjul on teatud tuluvahemikus (454 kuni 615 eurot) efektiivne marginaalne maksumäär 54,3%, ehk veel kõrgem kui IRL´i valimiseelse lubaduse 40 protsenti. Joonisel toodud maksumäär 19,3 % on kehtiv tulumaksumäär 20% miinus töötuskindlustus- ja kogumispensionimakse.

Uus maksutagastuse skeem, nii nagu ka IRLi valimiseelne lubadus, soosib riigi poolt loodud toetusskeemiga madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastupidiselt madalamapalgaliste töökohtadega majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas. Samas on see ka keerukam, kuna osa tulumaksuvaba miinimumi arvestatakse igakuuliselt, tulumaksutagastus, mille sisu on samuti äraspidiselt rakendatud maksuvaba tulu, võetakse arvesse kord aastas. Vaesust saab printsiibis ikkagi likvideerida üleüldine toimetuleku ja palkade kasv. Madalapalgaliste maksukoormuse langetamiseks sobivam meede on maksuvaba miinimumi tõstmine.