Aktsiisiseaduse menetlemine Riigikogu rahanduskomisjonis võttis sellel nädalal ootamatu pöörde. Valitsuse esitatud eelnõus oli kavandatud alkoholiaktsiisi tõus 2015 aastal 15% ja alates 2016 aastast järgmisel kolmel aastal 10%. Eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel võttis aga sotsiaaldemokraadist komisjoni esimees päevakorda Isamaa ja Res Publica Liidu muudatusettepaneku õlleaktsiisi täiendavaks tõstmiseks, vormistas selle rahanduskomisjoni ettepanekuks ning hääletas oma fraktsiooniliikmete ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kuuluvate saadikute toel selle seadusesse viimise poolt.

Muudatusettepanekut on põhjendatud sellega, et kui lõpphinnale avaldab kavandatav võrdne aktsiisitõus vähem mõju lahjemate alkohoolsete jookide puhul, siis soodustab see eelkõige noorte seas just lahjade alkohoolsete jookide ostmist. Samas muudatusettepanek puudutab ainult õlleaktsiisi, jättes muutmata veini, kääritatud jookide ja vahetoodete aktsiisi. Nende määrade alla kuuluvad siidrid, veinid ja vahuveinid ja muud igasugused niinimetatud värvilised lahjemad alkohoolsed joogid. Seega noorte alkoholi kättesaadavuse argument kaotab selle muudatusettepaneku kontekstis loogika ja mõtte.

Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni mõne aasta tagustel andmetel on Eesti tõusnud Euroopa Liidus esimesele kohale kange alkoholi osakaalu poolest kogu alkoholi tarbimises. Seega rahanduskomisjoni poolt võetud suunamuutus alkoholiaktsiisi poliitikas suunaks veelgi enam tarbijaid kangema alkoholi tarbimise suunas.

Seni meil kehtiva õlle ja viina aktsiisimäärade 2,6 kordne erinevus jääb maha Euroopa Liidu keskmisest 3,05 kordsest erinevusest. Muudatusettepanek vähendaks selle 2018 aastaks 2,2 kordseks, mis oleks eemaldumine Euroopa Liidu keskmisest tavast. Võrdluseks Lätis on see suhtarv 4,31 ja Leedus 5,19. Euroopa Liidu keskmisest on määr madalam Soomes. Aga me peame arvestama sellega, et suurenev vahe Läti ja Eesti aktsiisides tekitab piirikaubanduse Eesti ja Läti piiril ning maksutulu jääb Lätti. Teadaolevalt on juba praegu Eesti ja Läti õlleaktsiisi vahe tuntav ja lõpphinnad seal soodsamad.

Eelnevat arvesse võttes ei saanud rahanduskomisjoni Reformierakonna fraktsiooni liikmed kuidagi toetada seda rahanduskomisjoni muudatusettepanekut. Eelnõu läheb teisele lugemisel ja loodetavasti ka lõpphääletusele järgmisel nädalal ning hääletus suures saalis näitab kas muudatusettepanek läheb seadusesse sisse või mitte.

Nelja aasta pärast võiks miinimumpalk Eestis praeguse 355 euro asemel olla 1000 eurot, leiab Indrek Neivelt. Tema sõnum ettevõtjatele on, et tööprotsessid tuleb korda teha, juurida välja ebaefektiivsus, siis saab maksta rohkem palka ja elavnema hakkab ka siseturg. Kõrvalseisjana on muidugi mugav ettevõtjale näpuga näidata ja öelda kuidas kõik tuleks teistmoodi teha.

Arvan, et iga ettevõtja oleks rõõmus kui oleks võimalik mitte ainult töötajate  miinimumpalk, aga ka keskmine palk nelja aastaga kolmekordistada. Kindlasti on Eestis olemas edukaid ettevõtteid, kus miinimumpalk on juba täna 1000 eurot. Majanduslehe Äripäev koostatud parimate palgamaksjate edetabelis on 2000 Eesti suurima palgakuluga ettevõtte edetabeli tipus 50 firmat, kus keskmine brutokuupalk oli 2012. aastal üle 3000 euro. Aga paraku ei ole need edulood kogu Eestis majandus.

Palgasaajatel on praegu paremad ajad selle tõttu, et eelmisel aastal toimunud kiire palgakasv on jätkunud ka tänavu, samal ajal oli tarbijahinna indeksi kasv maikuus aasta arvestuses vaid 0,1 protsenti, mis tähendab reaalpalga kasvu ja palgasaajate olukorra paranemist. Keskmist palka on kergitanud tööjõu nappus ning majanduses tervikuna ületab palgatulu kasv kasumite kasvu. Tööjõu tootlikkus, mis viimastel aastatel kasvas, eelmisel aastal enam ei suurenenud, mis tähendab, et palgakasv juba mõnda aega ületab tootlikkuse kasvu.

Juuni algul Euroopa Komisjoni poolt Eestile antud riigipõhistes soovitustes me ei leia soovitust tõsta ennaktempos miinimumpalka. Riigipõhiste soovituste  pikemas kommenteeritud töödokumendis on öeldud, et hoopis tulumaksuvaba miinimumi kavandatust veelgi suurem tõus võiks osutuda mitu korda kulutõhusamaks kui muud meetmed. Miinimumpalga tõusu kohta on öeldud, et kavandatav 10 protsendine tõus ajavahemikul 2013-2015 aitab küll suurendada madalapalgaliste tööstiimulit, aga samas suurendab see tööjõukulusid, kiirendab juba niigi kiiret palgakasvu ja mõjutab tööjõu nõudlust.

Üks madalama palgaga valdkondi on Eestis olnud majutus ja toitlustus. Keskmine palk oli sellel tegevusalal 2012. aastal 557 eurot ja kasvas varasema aastaga võrreldes 7%. Isegi kui igal järgmisel aastal kasvaks sellel alal palk 10 protsenti, ei jõuks ka keskmine palk kuidagi 2018. aastaks 1000 euroni. Seega 1000 euro suuruse  miinimumpalga saavutamine eeldaks keskmise palga kolmekordistumist nelja aastaga.

Kuna tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga, peab see kulu jõudma ka hindadesse, aga siin oleme konkurentsis lähiriikide hotellide ja restoranide hinnatasemetega. Miks peaks turist tulema Talllinna, kui Riias on hotellitubade hinnad poole odavamad?

Turismi valdkonnast toodud näide on sobiv seetõttu, et võime küsida, kas miks Eestis on hotellitöötajate töö tootlikkus kordades madalam kui näiteks Soomes, kus selles valdkonnas on seal hoopis kõrgemad palgad kui meil? Pigem võib öelda, et meie tippkokkade, kelnerite, sommeljeede või vastuvõtuadministraatorite töö ja oskused ei ole kehvemad kui Soomes.

Põhjus, miks Helsingi hotellipidajad saavad numbritoa eest küsida suuremat hinda ei tulene tingimata nende töö suuremast efektiivsusest. Tallinnas on nädalavahetustel hotellide täituvus kõrge, nädala sees on aga hotellid pooltühjad. Helsingis on vastupidi, nädala sees võib täituvus olla kõrgem kui nädalavahetusel. Põhjuseks on asjaolu, et Helsingis on majutatute seas suurema osakaaluga ärikliendid, meil aga puhkajad. Ka meie hotellipidajad sooviksid teenindada ärikliente, küsida kõrgemat hinda ja saavutada hotellide ühtlasemat täituvust.

Aga väga raske on siia saada äriklienti kui lennuühendused suuremate Euroopa või ülejäänud maailma pealinnadega on hõredad. Kui Helsingisse saab konverentsile tulla ühe otselennuga, aga Tallinna jõudmiseks tuleb kuskil lennujaamas ümber istuda, siis valib konverentsikorraldaja ürituse kohaks Helsingi, mitte Tallinna.

Seda tausta teades oleks silmakirjalik öelda meie turismiettevõtjatele, et korraldage töö ümber, tõstke efektiivsust, müüge suurema lisaväärtusega tooteid ja teenuseid ning makske töötajatele suuremat palka. Tööjõumahukas valdkonnas palkade ennaktempus mitmekordistamine tähendaks kiiresti konkurentsist väljajäämist. Turism on aga oluline osa meie majandusest, pealegi on sellest suurem osa teenuse eksport. Eelmisel aastal oli Eesti tulu välisturismist 1,35 miljardit eurot.