Tavapäraselt on valitsusel kevadel kohustus koostada eelarvestrateegia, milline on põhiline dokument, kus täpsustatakse kolme eelseisva aasta kavad ja seatakse plaanid neljandaks aastaks. Sellel korral aga muutis ülesande erakordseks Euroopa Liidu struktuurivahendite praeguse perioodi lõppemine ja uue perioodi algus. Siseriiklike eelarvevahenditega koos tuli kokku leppida ka Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahendite kasutamine. Neid vahendeid on kokku koos maaelufondidega 4,6 miljardit eurot, struktuurifondide maht strateegiadokumendis on 3,18 miljardit eurot ja need jagunevad omakorda viie üleriigilise eesmärgi vahel.

Need eesmärgid on kvaliteetne, kättesaadav ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestav haridus; kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu; teadmistemahukas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus; puhas ja mitmekesine looduskeskkond; elanike vajadusi rahuldavad ja ettevõtlust toetavad kestlikud ühendused ja liikumisvõimalused. Lisaks rahastatakse riigi haldusvõimekuse tõstmist.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna arendamisele on kavas suunata 755 miljonit, haridussüsteemi uuendamisele 438 miljonit, tööturu arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele 553 miljonit, transpordi arendamisele 600 miljonit eurot, puhast ja mitmekesist looduskeskkonda 666 miljonit, haldusvõimekuse suurendamiseks 173 miljonit eurot.

Uue eelarveperioodi Euroopa Liidu vahendite, aga ka siseriiklike vahendite arvel kavandatavate investeeringute puhul tuleb arvestada, et need oleksid jätkusuutlikud ka euroraha toeta ja positiivse mõjuga majandusele ning ühiskonnale.

Koos siseriiklike ja Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahenditega on eelarvestrateegiaga planeeritavate summade kogumaht järgmisel aastal 7,87 miljardit eurot ja kasvab 2017 aastaks 9,1 miljardi euroni. Eelduseks on, et Eesti majanduse stabiilne kasv jätkub , samas kui maailmamajanduse kasvutempo jääb tagasihoidlikule tasemele.

Valitsus kavandab tasakaalus eelarvepoliitika jätkamist ja seab eesmärgiks eelarve ülejäägi saavutamise ning kavandab reservide taastamist. Aprilli algul avaldatud majandusprognoosile tuginev eelarvestrateegia seab eesmärgiks reservide suurendamise alates 2016 aastast. Eelarve- ja majanduspoliitika prioriteetideks on majanduskasvu soodustamine, konkurentsivõime edendamine ja tööhõive suurendamine.

Oluline on teada, et maksupoliitikas suuremaid muudatusi ei kavandata, tulumaksulangetus 20%le on juba varem seadustatud. Tulumaksu langetamine ja töötuskindlustusmaksete alandamine vähendab tervikuna tööjõu maksukoormust. Tulumaksu langetamisel on vaja silmas pidada seda, et ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi on teinud otsuse langetada jõuliselt ettevõtte tulumaksukoormust ja kavandavad maksumäära langetamist meie maksumäärale lähedasele tasemele.

Eesti maksukoormus alaneb praeguselt 32,9% tasemelt 2017 aastaks 31,4%le SKPst. Võrdluseks – Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine maksukoormus 2011 aastal oli 40,1% SKPst.

Eelarvearutelud valitsuskabinetis olid keerulised ja valikute langetamisel tuli arvestada võimalustega, ehk majandusprognoosis etteantud tulude mahuga, jäädes samas tasakaalus eelarve raamidesse. Osalesin fraktsioonipoolse vaatlejana eelarvestrateegia arutelude juures ning võin kinnitada, et otsused tulid pikkade arutelude tulemusel ja kõigi poolt ja vastuargumentide põhjalikul kaalumisel. Järeleandmisi tuli teha kõigil ministritel, olgu siinkohal märgitud, et ainuüksi Euroopa Liidu fondidest taotleti vahendeid üle kahe korra rohkem võrreldes kinnitatud vahendite jaotusega. Otsuste langetamisel lähtus valitsus põhimõttest, et vahendid oleksid maksimaalselt fokusseeritud, samuti tuli arvestada vahendite kasutamise järelmõjudega, ehk sellega, et nende mõju kestaks pikaajaliselt ja et elluviidavatel tegevustel ja investeeringutel oleks kestev mõju majandusele ja ühiskonnale, vältides samal ajal ülemäärase koormuse tekkimist eelarvetele.

Järgmiste aastate eelarvetes valikuvõimalusi juurde ei tule ja olukorras kus sotsiaalvaldkonna kulude maht kasvab, jääb nn vabade vahendite osakaal üha väiksemaks. Kui veel eelmisel aastal oli vabu, ehk mittefikseeritud kulusid 29% eelarvemahust, siis 2017 aastaks väheneb mittefikseeritud vahendite osakaal 23%le SKP suhtes.

Meie ministritest on rahaliselt kõige mahukamad eelarved sotsiaalministril ja keskkonnaministril. Sotsiaalvaldkonnas on Euroopa Liidu eelarvevahendite planeerimisel prioriteediks kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu ning töövõimeskeemi reformi käivitamine, samuti lapsehoiuteenuse kättesaadavuse suurendamine, hoolekandeteenuse kättesaadavus ning esmatasandi arstiabi. Keskkonnavaldkonnas läheb põhirõhk seniselt vee ja jäätmete investeeringutelt enam looduskaitsele. Enam tähelepanu läheb loodusressursside tõhusamale kasutamisele, rakendades selleks innovatiivseid tehnoloogiaid ja edendades alternatiivkütuste kasutamist.

Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.

Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.

Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.

Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.

Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.