Homme möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest.
Mäletan ise seda juunikuu päeva kakskümmend aastat tagasi päris hästi. Olin paar aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetanud ja mõningane töökogemus oli selleks ajaks juba seljataga.
Igal juhul oli toona aeg väga ootusärev. Tol ajal oli see ikkagi erakordne sündmus, täiesti uus olukord ja kogemus ning kõikjal oli tunda, et algamas on uus ajajärk. Rahareform muutis meie olustikku mastaapselt, tegemist oli ikkagi Eesti riigi lahtihaakimisega Nõukogude Liidu aegsest majandusest ja pangandusest.
1992. aasta esimeseks pooleks oli olukord majanduses ja inimeste igapäevane toimetulek kujunenud selliseks, et seda on tänapäeva heaoluühiskonnaga harjunud põlvkonnal raske ette kujutada. Aga neid aegu on vaja meenutada just sellepärast, et mõista milline on stabiilse valuuta tähtsus majandusele tervikuna ja läbi selle inimeste heaolule.
Muu maailmaga võrreldes olid inimesed muidugi väga vaesed, importkaupu legaalsest kaubandusvõrgust polnud praktiliselt võimalik saada, turul spekulantide poolt küsitud hinnad ei olnud enamikele jõukohased. Mööblit, olmetehnikat, vaipu, jne kaubandusvõrgus saada polnud, mitmed esmatarbekaubad olid saada vaid talongide alusel. Korterid ja autod olid tavalisele palgasaajale absoluutselt kättesaamatud. Rublaaja lõpul hakkasid kauplustest kaduma ka tavalised toiduained. Palgaks saadud rublade väärtus kahanes sedavõrd kiiresti, et need tuli kohe ära kulutada, aga midagi mõistlikku osta ei olnud paraku võimalik.
Rahareformi käigus 1500 rubla vastu vahetatud 150 krooni oli muidugi üsna väike summa, et kuni esimese kroonipalgani hakkama saada, aga olukord hakkas stabiliseeruma uskumatult kiiresti. Esimene krooniaasta oli muidugi kohanemise ja hindade stabiliseerumise aasta, aga peagi inflatsioon alanes ja meie oma raha oli sama hinnatud nagu rubla ajal spekulantide käes nähtud margad ja dollarid.
Eesti kroonist sai meie majanduse nurgakivi. Kuigi krooniaja algul olid palgad väga väikesed, hakkas inimeste heaolu ja toimetulek kiiresti paranema, kaubadefitsiit kadus peaaegu märkamatult.
Oma 18 aastase eksisteerimise ajal jooksul aitas Eesti kroon üles ehitada konkurentsivõimelise majanduse ja andis sellele muu maailma kontekstis usaldusväärsuse. Eesti kroon aitas meil üle elada keerukaid aegu ja hoolimata erinevate rahandusekspertide hoiatustest ei pidanud üle elama devalveerimist.
Ilma liialdamata võib öelda, et rahareformi järgselt sai Eestist üks maailma kiireminiarenevaid riike. Kogu Eesti krooni eksisteerimise aja jooksul püsis elanike usaldus oma valuuta suhtes väga kõrge ja meie kaunilt kujundatud kroonidest jäi inimestele ütlemata meeldiv mälestus.

Kolmapäeval läbis Riigikogus esimese lugemisel eelnõu, millega Maksu- ja Tolliameti töökorraldus viiakse üle uuele toimemudelile. Kaovad senised neli piirkondlikku keskust, ehk loobutakse territoriaalsest toimemudelist ning minnakse üle valdkondlikule toimemudelile. Sarnaselt tugiteenustele korraldatakse ka asutuse põhitegevused ümber valdkonnapõhiselt.

Lihtsalt lahtiseletatult moodustub senise nelja teeninduspiirkonna asemel üks ja ühtne teeninduspiirkond. Riigi erinevatesse keskustesse koondatakse erinevad pädevuskeskused, ehk nii luuakse Pärnusse, Kärdlasse, Kuressaarde, Haapsallu ja Raplasse tuludeklaratsioonide pädevuskompetents, Tallinnasse maksude arvestustegevus, Tartusse ja teistesse lõunas paiknevatesse asulatesse aruandlusdistsipliini tagamise kompetents ning Ida piirkonda teenindusliku kontrolli alane tegevus. Kaotatakse senised piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja koondatakse nende keskuste juhtide ametikohad.

Ümberkorralduse tulemusel on võimlik koondada töökohti, arendada paberivaba dokumendihaldust ja e-teenuseid ning kasutada seniseid ressursse efektiivsemalt. Muudatuste elluviimisel viiakse tegevused seni väljakujunenud keskustest – Tallinnast, Tartust, Põrnust ja Jõhvist rohkem mujale. Samas säilib senine teeninduskohtade võrk, ehk teeninduspunktid kus maksumaksja, kes ei kasutada teenuseid elektrooniliselt, saaks vahetult ametniku poole pöörduda.

Struktuurimuudatus on igati loogiline, sest Eesti on niivõrd väike, et kogu riiki saab käsitleda ühe ja ühtse teeninduspiirkonnana. Elektrooniliste teenuste kasutuse järjest laiemal rakendamisel on Maksu- ja Tolliameti struktuuriarendus igati loogiline, aga küsimus on selles, miks suurem osa ülejäänud riigiasutusi jätkavad töötamist teistsuguse mudeli alusel, kusjuures iga asutus arendab oma struktuure omal äranägemisel ja kogu riigi ulatuses on ei ole kedagi, kes arendusi koordineeriks.

Erinevalt Maksu- ja Tolliametist jätkab suurem osa asutusi tööd mitte valdkondliku, aga territoriaalse toimemudeli alusel.Mõnel riigiasutusel on neli territoriaalset keskust, mõnel kolm, nagu näiteks Keeleinspektsioonil. Sotsiaalkindlustusametil on kaks regionaalset üksust– Põhja- ja Lõuna Pensioniamet. Põllumajandusametil on 15 regionaalset keskust, PRIA-l seitse.

Iseloomulik on ka see, et asutuste regionaalne ülesehitus on reeglina absoluutselt erinev, ehk keskuste asukohad, nende regionaalne ulatus ja paiknemine on erinevad. Kui me vaatame asutuste teenindustoiminguid esmatasandil, siis teeninduspunktides saab klient vahetult kontakteeruda teenindava ametnikuga, täita blankette, anda sisse taotlusi ja avaldusi ning võtta vastu valminud dokumente või mingisuguseid tõendeid, jne. Samas võiks väiksemates või ka suuremates asulates ühendada erinevate asutuste teenindussaalid samasse büroohoonesse, mis võimaldab kokku hoida igasuguseid erinevaid tugitegevusi. Põhimõtteliselt ei ole vahet kas ametnik võtab vastu ja suunab edasi maksuameti deklaratsiooni või pensioniameti taotluse. Esmatasandi toimingud on reeglina standardiseeritud, üks ametnik suudab teenindada ka erinevate asutuste kliente ja seeläbi oleks võimalik tagada riigi kohalolek erinevates asulates väiksemate kuludega.

Aga seni kuni iga asutus arendab struktuure oma loogika kohaselt ei toimu ka edasiliikumist riigiasutuste ühiste teeninduspunktide loomise suunas. Loodetavasti vaatab Riigikogu rahanduskomisjon Maksu- ja Tolliameti struktuurimuudatust käsitlevat eelnõud menetledes veidi laiemalt ka teiste riigiasutuste toimimist.

Eurotsooni rahandusministrite poolt laupäeval heakskiidetud abiprogramm Hispaania pankadele peaks riigi vähemalt mõneks ajaks võlakriisi tähelepanu keskmest välja viima. Põhiküsimuseks on jätkuvalt, kas Hispaania riigivõlakirjade intressid hakkavad programmi väljakuulutamise mõjul alanema või mitte.
Kuigi programm suunatakse konkreetselt pangandussektorile, võib siiski küsida, et mis vahet on euroala võlakriisi kogukonteksti arvestades selles, kas raha antakse konkreetsele riigile varasemate võlgade tagasimaksmiseks, riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks või pankade rekapitaliseerimiseks. Igal juhul suurendab ka Hispaania panganduse abipakett täies ulatuses riigi laenukoormust. Laenukoormuse kasvades suurenevad ka intressimaksed ning veelkord tuleb rõhutada, et olukord saab hakata leevenema ikkagi peale seda kui laenu – ja intressikoormus hakkavad alanema.
Huvitav on teada, et vahepeal kaaluti ühe suurima pangakontserni- Bankia puhul ka skeemi, mis oleks võimaldanud riigi laenukoormust mitte suurendada, pannes selleks 19 mld euro mahus riigivõlakirju Bankia emafirmasse ning võtta nende tagatisel Euroopa Keskpangast laenu. Käiku see skeem siiski ei läinud.
Sisuliselt ei tähenda Hispaania pankade abiprogramm muud kui et stabiilsusmehhanismi kaudu kaasatakse laenuraha odavamalt kui Hispaania riik ise turgudelt hetkel saaks. Juhul kui abiprogrammi tulemusel ei ole võimalik tekitada programmis osalevatele pankade aktsiatele uut väärtust, jääb laenu tagasimaksmise kohustus maksumaksja kanda.
Lähiajal toimuvad võlakirjaoksjonid näitavad millist stsenaariumit investorid tõenäolisemaks peavad.

Eelmisel nädalal oli Riigikogu rahanduskomisjoni delegatsioon külas Läti Seimi rahanduskomisjonil Riias. Kohtusime Läti Seimi rahanduskomisjoni esimehe, rahandusministri ja Läti panga esindajatega.

Läti majandusareng on tänavu näidanud märkimisväärseid tulemusi, majanduse stabiliseerumine hiljutisest suurest langusest väljumisel on ületanud kõiki ootusi. Märkimisväärselt on paranenud riigi rahanduse olukord, eelarvedefitsiit peaks alanema 2010. aasta 8,5% tasemelt 2% lähedasele tasemele käesoleval aastal.

Ometi vajas riik hiljuti rahvusvahelist finantsabi. Tänase euroala võlakriisi taustal on üsna erandlik, et rahvusvaheline finantsprogramm mõjus Lätile positiivselt. Võlausaldajate toel õnnestus valitsusel ellu viia eelarvepoliitika tasakaalustamine ja ulatuslikud kärped, lisaks viidi läbi haldusreform, alustati haridussüsteemi, politsei ja tervishoiusüsteemi reformimist. Riigi hea maine taastamine, finantskriisi ületamine ja abiprogrammi lõpetamine on ilmselgelt märkimisväärsed saavutused.

Võlausaldajatele makstakse tagasi võetud laene, tänavu tagastatakse 330 miljonit eurot, viimased tagasimaksed tehakse aastal 2025, kokku tuleb võlausaldajatele tagastada 7,5 miljardit eurot.

Aastal 2014 kavatseb riik võtta kasutusele euro.

Sellel taustal on tähelepanuväärne Läti riigi plaan viia läbi tööjõumaksude reform, nihutades maksukoormuse tööjõumaksudelt senisest enam tarbimismaksude ja varamaksude suunas.

Üksikisiku tulumaksu alandatakse praeguselt 25% tasemelt 20 % järk- järgult tasemele 2015. aastaks. Käibemaks alaneb juba tänavu praeguselt 22% tasemelt 21% tasemele.

Samal aja prognoosib riik maksutulude mahu kasvu eelmise aasta 3,881 miljardi lati tasemelt 4,502 miljardi latini 2015. aastal. Maksukoormuse langetamisega eeldatakse soodsat mõju majanduskasvule ja parandada maksude kokkukogumist. Siia tuleb lisada, et ka seni oli Läti ühe madalama maksukoormusega riik kogu Euroopa Liidus.

Värskelt avaldatud rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1 294 236 püsielanikku, Lätis elab hiljuti läbiviidud rahvaloenduse andmetel 2 067 997 elanikku.

Rahvaloenduse andmeid aluseks võttes on huvipakkuv võrrelda kui palju Läti saab maksutulu ühe elaniku kohta Eestiga võrreldes.


Eesti kogus 2011. aastal käibemaksu – 1,343 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,801 mld eurot, aktsiise 717 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 227 miljonit eurot.

2011. aastal kogus Läti maksutulu järgmiselt – käibemaksu 1,373 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,761 mld eurot, aktsiise 689 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 281 miljonit eurot.

Ehk, eelpooltoodud ja riigieelarve tulude allikana põhiliste maksuliikide osas saab Eesti võrreldes Lätiga, samas suurusjärgus maksutulu, aga Läti rahvaarv on 60% suurem kui Eestis.

Nii suudab Läti koguda käibemaksu ühe elaniku kohta aastas 664 eurot, Eesti aga 1038 eurot. Samas käibemaksumäär Eestis on 20%, Lätis aga.

Kokkuvõtteks- igal juhul on Läti valinud maksupoliitikas julge strateegia, maksukoormuse vähendamise ja maksude parema kokkukogumise tulemusel saavutatakse parem maksulaekumine ja soodsam keskkond kiiremaks majanduskasvuks ning kokkuvõtteks saab ka riik senisest enam maksutulu.